Balti kett 25: õlg õla kõrval hirmul sakslannadega

Balti kett Rapla lähistel. Foto: Friedlinde Müller

Sel laupäeval tähistame 25 aasta möödumist Balti ketist. Postimees kogus sel puhul lugejate meenutusi ajaloolisest sündmuest. Alljärgnev on Paavo Roolaiu mälestus.  

Alustaksin veidi varasemast ajast. Töötasin alates 1975. aasta algupoolest kinostuudios Tallinnfilm tootmisosakonnas ning minu ülesanne oli filmitootmise/käitlemisega seotud asjaajamine väljaspool vabariiki. Seetõttu kulges minu põhitegevus pidevalt «ratastel olles». Paar korda nädalas tuli käia komandeeringus Leningradis (praegune Peterburi) või Moskvas, kus tuli väga erinevatel tasanditel asju ajada, alustades NSVLi Kinokomitee esimehest kuni filmilaborite töötajateni välja. Kuna vene keelega probleeme polnud, siis sujus kõik normaalselt.

Kuna olen üsna aktiivne inimene, asusin kohe Rahvarinde (RR) tekkides sellega tegelema ja olen olnud ka mõlema RRi kongressi delegaat. Sellele lisandus veel ka toona Andrus Ööveli juhitud kaitserühma töös osalemine – vabatahtlikuna ja omast ajast, muidugi! Kuna Tallinnas viibides aega oli, siis sai osaletud ka öölaulupidudel RRi käepaelaga korrakaitsjana ja teistelgi üritustel..

Rahvarinde korraldatud suuraktsioon – Balti kett – oli muidugi ka üks paljudest, millel osalesin koos Tallinnfilmi toetusgruppidega, olles üks grupijuhtidest. Kuna stuudiol oli käsutada oma masinapark, kust ei puudunud ka bussid inimeste veoks, siis oligi tegelikult kogu masinapark hõivatud selle üritusega, sest filmimiseks vajalikud masinad sõitsid oma rada ja stuudio töötajad läksid bussidega meile ette nähtud kohtadesse.

Meile oli eraldatud teelõik Raplast veidi lõunapoole jääval maanteel, kuhu me jõudsime kohale kaunis aegsasti, kuna oli teada, et võivad tekkida ummikud, mis ka hiljem tõeks osutus. Kohati ei saanud autod enam edasi ning inimesed tulid suvalistes kohtades ketti osalema. Meie olime oma kindlaksmääratud kohas ja aega sai parajaks teha omavahel vesteldes ja niisama maanteel siia-sinna liikudes

Minule on see Balti ketis osalemine veel ka seetõttu eriliselt meelde jäänud, et mul olid just sel ajal külas Saksa Demokraatlikust Vabariigist kolm inimest (Dresdeni Muusikafestivai orgkomitee liikmed), keda ma ka kaasa kutsusin. Vaatamata mõningaile kõhklustele ja kartustele nad minuga kaasa ka tulid ja tegid seal ka mõned fotod, mis ma nüüd olen juba RRi muuseumile üle andnud.

Sakslannadele oli sellel demonstratsioonil osalemine muidugi midagi täiesti erilist ja enneolematut ning nad püüdsid ka kohalike inimestega seal maanteel veidi vestelda. Alguses nad ikka küsisid ka, ega sellest nüüd neile mingit pahandust tule – siis oli ju veel Berliini müür püsti. Püüdsin neid maha rahustada ja see õnnestus.

Tunne oli muidugu võimas ja ülev, sest kett oli ikka tõesti kett, kus seisti sõna otseses mõttes õlg-õla kõrval ja mina seisin seal sakslannade vahel. Minu jaoks andis see asjaolu tollel MRP aastapäevale pühendatud üritusel veel erilise kaalu, sest vaevalt, et seal rohkem sakslasi osales. Meil kõigil oli muidugi pärast hea meel, et sai osa võetud sellisest üritusest ja oleme seda omavahel korduvalt ka meenutanud, kui olen Dresdenis sõpru külastanud. See oli kindlalt selline elamus, mida keegi meist ei unusta.