Allan Käro: «Mis teeme siis meie?»

Allan Käro Foto: Liis Treimann

Kui Eesti lehelugejad täna 75 aastat tagasi ajalehed lahti lõid, köitis nende tähelepanu uudis, et Saksamaa ja NSV Liit olid jõudnud kokkuleppele sõlmida mitte­kallale­tungipakt. Ajaloolane Allan Käro kirjeldab, mis edasi juhtus.

Uudis kokkuleppest tehti maailmale teatavaks Eesti aja järgi nii hilja, et 22. augusti ajalehtedesse jõudsid sellest vaid lühikesed uudisnupsud. Nendest aga piisas, et tekitada Eesti ühiskonnas ärev arutelu. Nagu märkis Briti konsul Wilfred Gallienne, ulatusid meeleolud äärmustesse, kergendustundest, et sõda on sellega välditud, kuni meeleheiteni, et Saksamaa ja NSV Liit on sõlminud – võimalik, et Inglismaa vusserduste tagajärjel – Eesti iseseisvust hävitava tehingu. (1)

Puhkusel olnud välisminister Karl Selteriga õnnestus Gallienne’l kohtuda alles pärast südaööd ööklubis (s.o juba 23. augustil). Välisministri seisukohta iseloomustas Gallienne kui ebalevat. Nimelt kinnitas Selter, et peab uudist erakordselt tähtsaks, kuid jättis konsuli sõnul mulje, et ta ei suuda veel hinnata tagasilöökide ulatust Eesti jaoks ja ootab enne lõplike järelduste tegemist.

See Gallienne mulje oli tõenäoliselt ekslik. Vaid kümmekond tundi hiljem võttis Eesti välisminister vastu Poola saadiku Wacław Przesmycki, keda loomulikult huvitasid samad asjad. Selter alustas oma vastust hoiatusega, et peab ootama uusi andmeid.

Sellist vastust saab tõlgendada kahte moodi. Kõigepealt võib sarnaselt Galliennega oletada, et vastaja ei oska midagi arvata ja ootab järgmisi sündmusi, mis peaksid vähemalt kätte andma suuna, kuhupoole olukord areneb. Teisalt, see võib tähendada ka, et vastajal on vastupidi väga täpne arusaamine ja ta vajab täiendavaid andmeid kinnitamaks oma seisukohti.

Vestlusest Przesmyckiga selgub, et tõenäolisem on teine variant. Näiteks oli Selteril üsna täpne arusaamine NSV Liidu pakkumisest Saksamaale – Moskva ei sega Saksamaa tegutsemist Poola vastu ja vastutasuks loobub Berliin oma huvidest Balti piirkonnas. Selter kinnitas, et peab olukorda väga tõsiseks, kuid arusaamatuks jääb, kas ta rääkis sellega seoses ainult Poolast või laiendas hädaohu ka Eestile.

Nimelt on Przesmycki ettekanne meieni jõudnud NKVD venekeelse tõlke vahendusel, kusjuures sealne tõlk on ilmselgelt jäänud alla talle tõenäoliselt tundmatule temaatikale ja tõlkinud mitte mõtet, vaid sõnu. Pigem ütles Selter siiski, et ei pea kokkulepet Balti riikide üle võimalikuks. (2)

Võimalik, et Selteri oodatud uued andmed jõudsid kohale 23. augusti hilisõhtul, kui Berliini-saadik Karl Tofer vahendas sealses välisministeeriumis kuuldut. Nii andis ta telegraafi teel teada, et Saksa-Nõukogude lepingu lõplik tekst on veel koostamata, kuid vaevalt puudutab see kolmandaid riike. «Nende sõbrad jäävat ka edaspidi nende sõpradeks,» lõppeb teade. Telegrammiplangil on märge, et teave jõudis veel samal päeval Selterini. (3)

Välisministrid Vjatšeslav Molotov ja Joachim von Ribbentrop kirjutasid Nõukogude-Saksa mittekallaletungilepingule koos salaprotokollidega alla 24. augusti esimestel tundidel. Georg Meri, kes oli sel ajal välisministeeriumi väliskaubandusosakonna direktor, meenutuste kohaselt jõudis ta samal päeval tagasi läbirääkimistelt Helsingis.

Tallinnas leidis ta «Selteri, tema abi [Oskar] Öpiku ja [administratiiv-juriidilise osakonna direktori Elmar] Kirotari kõige roosilisemas meeleolus, et nüüd, pärast lepingu allakirjutamist ei olevat meil enam midagi karta...».4 Teise mälestustekatke järgi oli Selter öelnud, et Moskvas sõlmitud leping tõestab, kui õigesti ta talitas, kirjutades veidi rohkem kui kaks kuud varem alla Eesti-Saksa mittekallaletungilepingule. (5)

Tegelikult saabus Meri Eestisse tagasi 23. augustil, kuid tema lähetus lõppes ametlikult järgmise päeva pärastlõunal. Nii on tõesti võimalik, et ministeeriumisse jõudis ta alles 24. augustil. (6)

25. augusti hommikul sai saadik August Torma (Schmidt) Londonis telefoni teel Tallinnast käsu avaldada Briti valitsusele tänu, et see «on viimaste kuude jooksul osutanud nii palju arusaamist Eesti erapooletuse poliitikale ja oma kõrgelt hinnatava toetusega kaasa aidanud selle nii õigeks osutunud suuna kindlustamiseks». (7)

See avaldus pidi märku andma, et Eesti ei ole mitte tänamatu ja hindab kõrgelt, et London vähemalt püüdis Moskvaga läbi rääkides arvestada ka Tallinna huvidega. Tähendas ju Saksamaa kokkulepe NSV Liiduga Briti ja Prantsuse sarnase ürituse läbikukkumist. Samas ei jätnud Eesti välisministeerium oma Briti kolleegidele tänuavaldamise kõrval ka iseennast «selle nii õigeks osutunud suuna» eest õnnitlemata. Mis tähendab, et Eesti välispoliitika juhtide arvates arvestas ka Berliin Moskvaga läbi rääkides Tallinna huvidega.

«Niiviisi järsku tekkinud Vene-Saksa kokkuleppe valguses nähtub, kui õigesti talitasime meie, korraldades vahepeal oma vahekorrad Saksaga, kellele sellepärast peaksime võima toetuda ka tulevikus. Isiklikult see peamiselt Öpik[u]-Selteri teene,» kirjutas 27. augustil oma päevikusse Kirotar. (8)

Baaside lepingu sõlmimise järel välisministri ameti kaotanud Selter lõunastas järgmise aasta 2. märtsil USA saadiku John C. Wileyga. Selteri väitel otsustas ta juba 1938. aastal välisministri ametisse asudes, et Eesti välispoliitika peab tuginema tegelikkusele, mitte tunnetele.

Seepärast tuli Selteri sõnul kiiresti parandada suhteid Saksamaa ja NSV Liiduga. Esimesega see õnnestuski väga edukalt. Suhete silumiseks NSV Liiduga tuli aga alluda Moskva survele baasideläbirääkimistel, mis – nagu ta isegi tunnistas – ei olnud Eestis just kõige populaarsem samm. (9)

Oma algsetes lähtekohtades toetub see seletus faktidele. Pärast Eesti-Saksa mittekallaletungilepingu sõlmimist asus Tallinn ka Moskvaga suhete parandamist ette valmistama. Augustis arutas Selter seda kahel korral Läti välisministri Vilhems Muntersiga. (10)

Juba Saksa-Poola sõja ajal kutsus Selter enda juurde NSV Liidu saadiku Kuzma Nikitini ja tegi ettepaneku suurendada kahe riigi kaubavahetust. (11) Sellest ettepanekust said alguse kaubandusläbirääkimised, mis septembri lõpus viisid Selteri Moskvasse.

Selline välispoliitika ei olnud teoreetiliselt halb – teha end mõlemale suurriigile vajalikuks ja samal ajal mõlemaga distantsi hoides neid üksteise vastu välja mängida. Selle elluviimiseks on aga vaja täita kaks tingimust. Esiteks peab täpselt lugema rahvusvahelist olukorda. Teiseks peab olema iga hetk valmis ise jõudu välja panema, sest jõutasakaalu peale mängides on paratamatu, et see tasakaal kasvõi lühikeseks hetkeks kaob.

Just see aga juhtuski. Kui Tallinna ja Moskva vahelised pinged interneeritud Poola allveelaeva Orzel põgenemise üle hetkeks lahenesid, nägi Kirotar sellel seost Berliini tegevusega. «Saksa-Vene vahel lepitud kokku demarkatsiooni liinist; võimalik, et sel puhul kõneldi meile kasulikult ka Balti riikidest,» kirjutas ta 22. septembril päevikusse. (12)

Isegi kui see hinnang oleks olnud õige, oleks Berliinist olnud vähe abi. Kaks päeva hiljem arutles Kirotar päevikus Saksamaa strateegilise olukorra üle. Riik oli sõjas läänenaabritega ja idas oli nüüd ühine piir NSV Liiduga, mille taga seisis viimase mobiliseerunud sõjavägi. Õhus oli võimalus, et Moskva kasutab selle Berliini vastu ära. «Mis teeme siis meie?» küsib ta 24. septembri sissekandes. (13)

Selter istus sel päeval Kremlis Molotovi vastas ja Eesti sõjavägi ei olnud mobiliseeritud.


Allikaviited:

(1) Gallienne Tallinnast 23.8.1939. National Archives FO371/23607 N4036/971/59, 378-380

(2) Przesmycki Tallinnast 23.8.1939. ERAF, f. 138SM, n. 1. s. 55, l. 494-496. Kogumikus «Sotsialistliku revolutsiooni käsiraamat» on viimasele lausele omistatud vastupidine sisu, lk 58-59.

(3) Tofer Berliinist 23.8.1939. ERA, f. 957, n. 14, s. 579, l. 7

(4) Hindrek-Peeter Meri. Tagasivaated veerevast vagunist. 2008. Lk 420-421

(5) Georg Meri. Hetki ennen Viron tuhoa. Suomen Kuvalehti 13.9.1991. Lk 48.

(6) Georg Meri diplomaatiline pass. ERA, f. 957, n. 16, s. 717, l. 47; Välisministri käskude raamat. ERA, f. 957, n. 8, s. 1485, l. 70.

(7) Zirkel Tormale 25.8.1939. ERA, f. 1583, n. 2, s. 14, l. 112.

(8) Elmar Kirotar. Mis saab edasi? VIII. Akadeemia 4/2008. Lk 905.

(9) Wiley Tallinnast 3.3.1940. ERA, f. 4942, n. 5, s. 4, nummerdamata.

(10) Heino Arumäe «Millest Munters ja Selter Pärnus kõnelesid?» Pärnu Postimees 5.1.2007.

(11) Nikitin Tallinnast 2.9.1939. Полпреды сообщают... Москва 1990. Lk 22.

(12) Kirotar. Lk 915.

(13) Kirotar. Lk 916.