Aimar Ventsel FOTO: Peeter Langovits

Mind tabasid Vene vastusanktsioonid ELile Venemaa Kaug-Idas, kohas nimega Batagai. Batagai asub Verhojanski mägedes ja on endine regionaalne nõukogude geoloogiakeskus.

 Saabusime õhtul, kui alkoholimüük oli seaduse järgi juba lõppenud. Ent on üks võlusõna, mis avab endise geoloogiakeskuse poemüüjate südamed. See sõna on «ekspeditsioon ». Meile müüdi silma pilgutamata korralik laadung viina. Pealehaukamiseks võtsime venemaiseid konserve: räim tomatis ja sprotid. Keeldusin neid söömast.

Ausalt, sellist kahtlase koostisega ollust söödan ma tavaliselt koerale. Õhtul vaatasime aga Venemaa uudiseid, kus näidati halavaid Eesti, Läti ja Leedu talupidajaid, kelle õitsvale ärile panid paugu Putini vastusanktsioonid. Paari päeva pärast olin Jakutskis, kus lugesin kohalikest uudisteportaalidest, et Kaug-Ida lubab nüüd Venemaa Euroopaosa kala ja lihaga varustama hakata.

Ja kohe lugesin ka kommentaariumitest reaktsiooni: meile endile ei jagu kohalikku lihakala, hinnad on niigi laes (on ka, kilo kohalikku liha maksab umbes kümme eurot). Vaadates Eesti ja ka muu Euroopa meedia kajastust Putini vastusanktsioonidele, on näha, et enamik ajakirjanikke käivad mööda tänavaid ja küsivad inimeste arvamust Moskvas, Venemaa kõige rikkamas linnas.

Mina olin aga 10 000 kilomeetrit Moskvast ida pool, regioonis, kus suur osa rahvast sööb tarbimisaja ületanud toitu ja üritab oma menüüd rikastada väheste kallite puu- ja juurviljadega. Käisin poes. Õuntest olid saadaval vaid Uus-Meremaa ja Poola suhteliselt nukrad ja vesised vissid.

Turul kaubitsevad kaukaaslased ja usbekid sissetoodud puuviljadega, kartulid on, tõsi küll, venemaised, Amuurilt. Teave sellest, kuipalju suudab Venemaa ennast ise toita, on vastuoluline. Vene statistikaameti teabe järgi on 2/3 Venemaal tarbitavast toidust venemaise päritoluga. Samas väidavad venemaised majanduseksperdid vastupidist: 75 protsenti tarbitavatest toiduainetest on import.

Vaadata tuleks ka toiduainete jaotumist üle riigi territooriumi. Muidugi juubeldavad nüüd vene talumehed ja põllumajandusega tegutsevad kontsernid, ent seda vaadates tekib küsimus: miks ei suutnud nad enne toota konkurentsivõimelist puu- ja juurvilja, mis laiutaks lettidel Vladivostokist Kaliningradini?

Praeguse seisuga tarbitakse see ära regioonides, kus see toodetakse, erandiks on vast Astrahani arbuusid, mis jõudsid isegi Eestisse. Regioonides, kus kohalik põllumajandus ja toiduainetööstus on johtuvalt kliimast, viletsast infrastruktuurist ja rahva ostujõust alaarenenud, jäävad endiselt domineerima kõige odavamad toiduained.

Nendeks on kahtlase väärtusega konservid ja kõigi eelduse järgi Hiina ning Valgevene puu- ja juurviljad. Kui nüüd kohalik toodang hakkab voolama Moskva poole, siis teeb see lihtsalt ruumi uuele impordile. Ma ei ülehindaks venemaalaste patriootilist valmidust hakata massiliselt tarbima kodumaiseid toiduaineid. Raske on tarbida midagi, mida kas pole või millele rahakott peale ei hakka.

Juba praegu laiutavad Venemaa Euroopa-osa poodide lettidel Valgevene toiduained. Ka minu jõukad Moskva tuttavad eelistavad neid. Nüüd olla Valgevene lubanud alustada veel peente Itaalia juustu- ja salaamisortide analoogide valmistamisega.

Sattusin kuulama raadiosaadet, kus populaarne (ja lojaalne) Kremli propagandist, ajakirjanik Vladimir Solovjov isiklikult protesteerib Putini vastusanktsioonide vastu. Muidugi, ma ei kujuta eriti ette vene rikkurit, kes käib restoranis 50 eurot välja pastataldriku eest Valgevene Parmesani juustuga.