Juhtkiri: mul on minu oma Eesti Vabariik

Taasiseseisvumispäeva tähistaja Pärnus. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

«Võin ometi kord rahulikumalt hingata. Vastu pidasin. Olen ikka elujõus. Mul on minu oma Eesti Vabariik!» Need read seisavad kirjanik Heino Kiige 2007. aastal ilmunud päeviku vormis dokumentaalromaanis «Vabanemise rõõmud». Kirja on need pandud 20. augustil 1991 ehk täpselt 23 aastat tagasi.

Ülemnõukogu ajalooline otsus Eesti riiklikust iseseisvusest, mis sama päeva viimasel tunnil sündis, polnud Kiige meelest niivõrd ülev, kuivõrd tundus lihtsalt «ammu õhus olnud asja vormistamisena». Kuid oma väikese riigi de facto taassünni taju pani kirjaniku siiski seda tunnet emotsionaalselt kirja panema.

Mul on minu oma Eesti Vabariik. Kui sageli me sellele mõtleme? Eestis on juba üles kasvanud põlvkond, kellele iseseisev Eesti on sedavõrd enesestmõistetav, et nad saavad oma riiki tunnetada palju kompleksivabamalt. Ja nad tunnetavadki. Eestis on euroopalikud väärtused, meil on sõna- ja arvamusvabadus. Saame Euroopa Liidus vabalt liikuda Atlandini välja, meil on võimalused omandada haridust ja teha tööd eri riikides.

Inimesed, kes olid Eesti Vabariigi taassünni juures vähem või rohkem vahetult, on murelikumad. 23 aastat võib ju tunduda pika ajana, kuid demokraatia juurdumise seisukohalt pole see teab mis aeg. Nii nagu ehitajale tundub, et tema kätetöö pole just palju edasi liikunud, ei näe ka need inimesed, kel Eesti taassünni ja edasise arengu juures olnud kaalukas roll, tihtipeale edusamme. On pettumust, lausa kibestumust. Ja isegi see viimane on inimlikult mõistetav.

Ohud sellele, mille oleme 23 aastaga üles ehitanud, on paraku olemas. 21. sajandil kui maailm on ometi seotud tihedamalt kui ei kunagi varem, näeme, kuidas üks suurriik annekteerib osa naaberriigist, sihilikust ebastabiilsuse külvamisest kõnelemata, mille tagajärjeks on inimeste elude kaudne ja otsene hävitamine. Globaliseerunud maailmas on konfliktide iseloom olemuslikult teistsugune – mõnes mõttes ju kaitseb lõimitus meid, sõpru ja liitlasi on meil palju, kuid samas tuleb valmis olla täielikeks ootamatusteks, mis praegusaja maailmas eskaleeruvad väga kiiresti.

Kuid isegi juhul, kui oleme oma riigiga rahulolematud, ükskõik, millisel põhjusel, võime ometi olla kindlad ühes asjas. Me teame sisimas, et oleme vabad kodanike ja inimestena, kui hommikul ärgates saame mõelda seesmise rahuloluga nii, nagu tundis ja mõtles kirjanik: «Mul on minu oma Eesti Vabariik.»

Oma riik on tõeliselt suur asi ja inimestele, kes selle taastamiseni viisid, oleme meie ja meie lapsed alati tänuvõlglased. Meie kõigi asi on loodut hoida ja arendada. Hoiatavaid näiteid käestlastud võimalustest pole vaja kaugelt otsida.