Balti kett 25: kuum ilm ja kirikukellade kaja

Väikesele tüdrukule süüvis Balti keti ajast meelde kirikukellade kaja. Foto: Elmo Riig / Sakala

25 aasta möödumine Balti ketist tõi toimetusse inimeste meenutusi sellest ajaloolisest sündmusest. Neid mälestusi nüüd enne suurt tähtpäeva Postimees avaldabki. Alljärgnevalt saab lugeda  toona viieaastase Karksi-Nuia tüdrukutirtsu Kaiti Pilgu mõtteid.

Tänavune tähtpäev on väga hingelähedane. Ka mina seisin seal ketis, olles sama vana, kui on praegu minu enda tütar.

Ema tõi meid, lapsi, varem lasteaiast ära ja teatas, et lähme kuhugile tähtsale sündmusele. Mäletan, et hästi palju rahvast liikus tänaval ja keskplatsil.

Ema tegi kodus ruttu igale lapsele näppu Eesti lipu. Õmbles sinisest, mustast ja valgest atlasspaelast Singeri käsimasinal kokku lipukesed ja lükkis need valgete plastmassist varraste otsa.

Siis sõitsime Volgaga Karksi-Nuiast Remsile, kus isa töötas kuivatis ning võtsime tema ka sealt auto peale. Inimesed seisid tee ääres käest kinni ning me lehvitasime neile autost lipukesi. Väiksemal õel kukkus lipp autoaknast välja. Selle üleskorjamiseks tehti sõidupaus. Meie taga rivis autod samuti seisid, kuni keegi siis jooksis sellele lipukesele järele, sest lapse nutt oli kadunud asja pärast suur.

Ja veel mäletan, et sel õhtul oli väga kuum ilm, just nagu hiljuti, ja kirikukellad kajasid igal pool. Läti piiri ääres viisin lillekimbukese kellelegi sõjaväemundris onule.