25 aasta möödumine Balti ketist tõi toimetusse inimeste meenutusi sellest ajaloolisest sündmusest. Neid mälestusi nüüd enne suurt tähtpäeva Postimees avaldabki. Alljärgnevalt saab lugeda toona nelja-aastase Sille Sikmanni mõtteid.
Balti kett 25: vapralt koos väikevennaga inimketis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõned päevad enne oli palju sagimist, kuid ega me väikevennaga väga sotti ei saanud, mis toimub. Tol päeval pani isa meid vanasse Nivasse ja põrutasime siis koos isa, ema ja väikese vennaga Kohila kandist Rapla poole.
Algul ei teadnudki, kuhu minek, sest autos me väga ei rääkinud, kuid ema ütles, et me läheme Balti ketti tegema. Ma loomulikult ei teadnud, millega tegu või üldse miks, sest sel hetkel olid mu parimad sõbrad paber ja värvilised pliiatsid ja poliitikast ei teadnud ma siis veel midagi.
Juba autost oli märgata tee ääres seisvaid inimesi, kes kõik käest kinni hoidsid.
Isa parkis auto veidi eemale metsateele ja nii me jalutasime «keti» poole. Lahkelt lasti meid ka vahele. Samas peatus palju autosid ja inimesi tuli üha juurde ja juurde.
Mõned laulsid isamaalisi laule, vanematel prouadel, mäletan, olid pisarad silmis.
Vapralt seisime me äsja kolmeseks saanud vennaga kahekesi oma vanemate vahel, pead püsti, ja tegime näo, et teame ka, mida teeme ja miks seal oleme.
Ma ei mäletagi, kaua me seal olime, kuid ikka päris kaua, sest kui õhtul koju sõitsime, peatas isa meie Niva Urgel. Seal me siis vaatasime, kuidas autotulede read nii Tallinna kui Rapla poole vurasid. Neid oli ikka massiliselt. Ise mäletan seda kui üht fantastiliselt kaunist tuletäppide vaadet.
Aastaid hiljem, mil sai koolipingis sellest rohkem teada ja lõpuks internetistki rohkem lugeda, alles sain aru, millest «suurest» me vennaga lapsena osa saime. Ja see teadmine võimendas neid lapsepõlvemälestusi enamgi veel.