Balti kett 25: vapralt koos väikevennaga inimketis

Balti ketis seisid käsikäes nii vanad kui noored. Pildil inimketist rääkiva lühifilmi võtted Viljandi lähedal. Foto: Elmo Riig / Sakala

25 aasta möödumine Balti ketist tõi toimetusse inimeste meenutusi sellest ajaloolisest sündmusest. Neid mälestusi nüüd enne suurt tähtpäeva Postimees avaldabki. Alljärgnevalt saab lugeda  toona nelja-aastase Sille Sikmanni mõtteid.

Mõned päevad enne oli palju sagimist, kuid ega me väikevennaga väga sotti ei saanud,  mis toimub. Tol päeval pani isa meid vanasse Nivasse ja põrutasime siis koos isa, ema ja väikese vennaga Kohila kandist Rapla poole.

Algul ei teadnudki, kuhu minek, sest autos me väga ei rääkinud, kuid ema ütles, et me läheme Balti ketti tegema. Ma loomulikult ei teadnud, millega tegu või üldse miks, sest sel hetkel olid mu parimad sõbrad paber ja värvilised pliiatsid ja poliitikast ei teadnud ma siis veel midagi.

Juba autost oli märgata tee ääres seisvaid inimesi, kes kõik käest kinni hoidsid.

Isa parkis auto veidi eemale metsateele ja nii me jalutasime «keti» poole. Lahkelt lasti meid ka vahele. Samas peatus palju autosid ja inimesi tuli üha juurde ja juurde. 

Mõned laulsid isamaalisi laule, vanematel prouadel, mäletan, olid pisarad silmis.

Vapralt seisime me äsja kolmeseks saanud vennaga kahekesi oma vanemate vahel, pead püsti, ja tegime näo, et teame ka, mida teeme ja miks seal oleme.

Ma ei mäletagi, kaua me seal olime, kuid ikka päris kaua, sest kui õhtul koju sõitsime, peatas isa meie Niva Urgel. Seal me siis vaatasime, kuidas autotulede read nii Tallinna kui Rapla poole vurasid. Neid oli ikka massiliselt. Ise mäletan seda kui üht fantastiliselt kaunist tuletäppide vaadet.

Aastaid hiljem, mil sai koolipingis sellest rohkem teada ja lõpuks internetistki rohkem lugeda,  alles sain aru, millest «suurest» me vennaga lapsena osa saime. Ja see teadmine võimendas neid lapsepõlvemälestusi enamgi veel.