Balti kett 25: see oli ime, mis andis tahte elada

Baltimaade lipud. Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

25 aasta möödumine Balti ketist tõi toimetusse inimeste meenutusi sellest ajaloolisest sündmusest. Neid mälestusi nüüd enne suurt tähtpäeva Postimees avaldabki. Alljärgnevalt saab lugeda Malle Mallingu mõtteid.
 

Minu kaks poega olid tollal, 23. augustil 1989, kümne - ja üheteistkümneaastased. Aeg oli  raske, sest  kasvatasin neid üksi ja õpetajapalga eest oli üsna keeruline toime tulla.

Koolis  tunnetasin, kuidas viimaste klasside õpilased nii väga kartsid, mis ees ootab.  Hirm tuleviku ees valitses noori. Kas tõesti ikka paariaastane sõjaväeteenistus kuskil Nõukogude Liidu teises otsas, kodust kaugel? Minulgi oli hirm: poisid kasvavad. Kuidas ma elan üle need aastad, kuni nad ühtejärge elu ja tervisega naasevad?  Kas naasevad?

Lootuskiire tõid 1988. aasta muinsuskaitsepäevad. Sealt  alates sai justkui eluvaimu lisaks. Sõõm värsket õhku.

Kui 1989 kuulutati välja Balti kett, võimalus seal osaleda, olime poegadega sama meelt, et tahame sinna minna. Saime Tartu kesklinnas, vist Vanemuise parklas,  mingile bussile, mis viis kuhugi Võru maanteele linnast väljas, kus oli nn ketilülisid puudu. Mäletan seda päeva kui suurt lootuse- ja pidupäeva. Oli oluline, et ulatuksime üksteisel käest kinni hoidma. Mäletan elevust ja rõõmu, ühise pere tunnet. Paljudel oli kaasas transistorraadio, kust oli kuulda, mis üldiselt toimub. Kohati valitses justkui häälte kakofoonia:  kes rääkis, lapsed kilkasid, siit-sealt kostis  raadiost muusikat ja kõnet-infot. Meist sõitsid mööda mõned bussid, mis viisid rahvast kaugemale ja sõiduautod, kust lehvitati, ka sinimustvalged lipud olid autodele kinnitaud. Tõeline elevus.

Imelik, et ma ei mäleta ühegi lapse nuttu või virinat, seda ei kuulnud... Aga ka väikseid lapsi oli palju vanematega kaasas. Keegi polnud väsinud ega torisenud. Valitses üldine rõõm ja elevus. Aga minu tuju rikkus hetkeks üks autotäis noori, kes rippusid autoakendest väljas ja karjusid: «Elagu vabadus!».  Sinimustvalge lipp lehvis samuti autoaknast  välja, kuid mulle tundus, et nad rikkusid midagi ilusat. Lipp ja vabadus – kõik õige, aga nad olid ilmselgelt purjus. Just see viimane oli inetu. Mäletan, et ütlesin oma poegadele, et niimoodi purjus olla ja räusata ei ole ka õige. Ma ei olnud ainuke, kes tolle noorteseltskonna  käitumist pahaks panid. Aga nood olid noored, elevust täis...Nad sõitsid mööda...

Aga siis saabus hetk, mil pidime kätest kinni võtma. Hetk, mil kõik kolm Balti riikide rahvast ühendasid ketis käed. Võimas tunne! Marju Lauristini kõne... Laulud... Ja pisarad. Enamikel täiskasvanutel olid pisarad silmas. Ka mina mäletan kurgus pisaraid või neid ka mööda põski veeremas. Ei mäleta enam täpselt. Aga mäletan seda suursugust tunnet siiani. Ma olin seal, ma olin oma poegadega kohal ja sain sellest osa.

Rahvas vakatas vaikusesse, mäletan, et tundus, nagu oleks hingaminegi liiast. Keegi ei  söandanud  rääkida. Kõik kuulasid justkui hinge kinni pidades  ja lootes kohe-kohe imet sündimas. Ja see oligi IME.  Ime, mis andis tahte elada, teha tööd ja rabeleda parema tuleviku nimel. Meie rahvas üheskoos, ühesuguse eesmärgi nimel ja lootuses. Olen siiani veendunud, et kõik, mida oleme talunud meie riigi vabaduse nimel, on olnud kõike väärt. Mõistaks seda kogu  meie rahvas nii... Oma elu saame elada lihtsaks või keeruliseks meie ise.