Bronek Alpius: pätikultuuri võidukäik

Bronek Alpius Foto: Erakogu

Avalikus kohas joomist lubav seadus kärpis politseinike tiibu veelgi ning andis ülbust juurde alkoholi kuritarvitavatele pättidele, kirjutab murelik kodanik Bronek Alpius Postimehe arvamusportaalis.

Kas me leiame oma kiires elutempos vahel aega peatuda ja vaadata neid inimesi, kes meid ümbritsevad, millega nad tegelevad, mis tundub nende elu eesmärk? Kas nende teod ja kavatsused lähevad meile korda? Kas me näeme natuke enda ninaesisest kaugemale? Kas meile piisab minutilisest videolõigust, et kogu meie senine tõekspidamine on igaveseks kallutatud? Inimene kipub uskuma seda, mida ta tahab uskuda.

Korrakaitseseaduse jõustumisel on 1. juulist lubatud avalikus kohas alkoholi tarbida. See tähendab korralikule joomarlusest mittelugupidavale inimesele seda, et kõik avalikud pargid, lastemänguväljakud ja puhkealad on vallutanud kodanikud, kes enda enesekindluse ja julguse tõstmiseks viinapudelist tuge saavad. Selle käigus karjutakse, kergendatakse ennast pargipingilt püsti tõusmata ja ollakse sellised, mis ei ole korralikule inimesele vastuvõetav. Politseipatrulli vaatevälja ilmumisel tõstetakse pudel provotseerivalt suu peale ja üritatakse näidata, mida võidakse ja suudetakse. Paljude jaoks unistuse täitumine juua avalikus kohas paneb inimest tundma justkui oleks nüüdsest kõik lubatud.

Nüüd võin minna linnatänavale, juua ennast täis, roojata keset tänavat, anda esimesele ettejuhtuvale lõuga ja lihtsalt propageerida anarhiat. Tuntakse ennast kõikvõimsana ja on selge, et politseile on ka seaduseandja noa selga löönud. Kui enne oli politseinikul mingigi hoob, et teisi häiriv joobes kodanik korrale kutsuda, siis nüüd see paragrahv puudub. Ainsaks võimaluseks on näppu viibutada, pea norgu lasta ja leppida seadusliku joodiku poolt soovitusega see näpp kuhugile pimedasse kohta pista.

Madalalaubalised pätikambad on leidnud endas väljundi. See on paljude jaoks uus hobi. Varem võis selleks olla mõni sportmäng, kuid nüüd saab tegeleda palju moodsama spordialaga- avalikus kohas joomasööstudel osalemisel. Tegemist on mitmevõistlusega. Võitja on see, kes rohkem alkoholi endale kurku kallab, kauem ärkvel püsib ja suurema kaarega Tammsaare pargis roosipõõsasse kusta suudab. Jagatakse ka stiilipunkte, politseiniku möödumisel pudeli suule tõstmine annab ühe punkti ja kainestusmajja sattumine kaks punkti. Kolm punkti annab aga püksi roojamine ja Musumäelt alla veeremine. Pea lõhki kukkumine tagab aga kindla võidu.

Kui selline alkoholiaurudest ja roojast läbiimbunud kamp alustab spermatosoidina hõljumist elueesmärgi poole - leida mõni vastassoo esindaja, kes sellist julguseks liiter viina sisse kallanud mehepoega ahvatlevaks peab, või mõni vastane, kellega kakelda saab, siis algab tänavatsirkus. Tivoli tuur võib varsti uksed sulgeda. Otsitakse seiklusi ja elamusi. Politseinikku nähes karjutakse üle tänava mõnitavalt «tere», et oma kambajõmmidele tegijamana välja paista. Kui vastust ei tule, siis tuntakse kambaliikmete ees häbi, et jobuks jäädi. Ärritutakse ja provotseeritakse seni, kuni ametnikul tekib vajadus sekkuda.

Politseinik on saanud õiguse teha seda tööd tänu sellele, et tal on puhas minevik ilma ühegi eksimuseta. Ta peab olema väärikas, teenides Eesti rahvast. Nüüd peab ta laskuma samale alamtasemele ning hakkama tänaval kümnete telefonikaamerate all võitlema mingi alaarenenud, tähelepanuvajadust otsiva ajukääbikuga, kellele on kõik reeglid lubatud. Kuid politseinik peab jääma seepeale iseendaks ja mitte unustama inimväärikust. Iga sõna peab olema kaalutletud, sest tema sõnadest ja tegudest võidakse monteerida kokku selline kallutatud video, et pärast seda, tuleb muuta nime ja kodakondsust. Reapolitseinik peab hiljem tõestama mitmeid kordi, et ta ei ole lammas: üldsusele, ülemustele, sisekontrollile ja peale neid etappe ka lõpuks iseendale, sest see tekitab ka endas kahtluseussi küsimusele «olla või mitte olla?». Ausõna ei ole ühelgi endast lugupidaval politseinikul tahtmist mõne õllekrooksudest haisva ja elumahlades läbiimbunud mehepojale oma tere kinkida. Tahaks selle suuga veel süüa ka. Niipalju ka ei maksta, et iga sellisega sõpra mängida.

Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimehe Heljo Pikhofi sõnul on see muudatus suuresti tingitud sellest, et politsei ei suuda praegu ressursside piiratuse tõttu seaduse täitmist tagada (Pikhof, H. 2014). Kuna paragrahv on politseiniku jaoks põhiline tööriist, siis selle seadusega kärbiti tema tiibu veelgi. Keegi ei hakanud korralikku inimest trahvima, kui ta pargipingil teisi segamata paberkotist rahulikult alkoholi tarbis. Probleem on just nendes, kes selle seadusega elada ei suuda ja kuritarvitavad neile antud õigust.

Kultuuritolmul toimunu on selle kõige lumepallina hoogu kogunud tulemus. Esimese meedialahingu on võitnud pätikultuuri propageeriv ja inimväärikust solvav kamp. Videolõik, mis meedias levib, on puudulik. Miks ei ole näidatud sündmusele eelnenud olukorda? On selge, et videote autorid soovivad mõjutada vaatajaid täpselt selles suunas, mis neile meele järgi on. Peale Viljandis ja Lemmes toimunud sündmusi, kus politseinikud nii moraalselt kui füüsiliselt peksa said, oleks Kultuuritolmul sarnane politseinike käitumine kõigile ainuõige tundunud. Siis kommenteerisid paljud, et politsei on nõrk ja laseb endale pättidel pähe istuda. Nüüd, kus tehti nii, nagu rahvas eelmiste sündmuste järgselt soovinud oleks, on politsei paha ja narkomaanidest pätid meile kõigile eeskujudeks. Meie suhtumine ja tõlgendus asjadesse sõltub täpselt sellest, kuidas meile seda serveeritakse. Kui me oma silmaga sündmust erapooletult pealt ei näe, siis ei tasu poolt valida ja sõtta astuda.

Müts maha kõigi tänaval patrullivate politseiametnike ees, kes teevad seda tänuväärset tööd. Olles korralik tavakodanik, peab politseinik veetma enamuse oma elust kurjategijate, narkomaanide, prostituutide ja teiste korralikke tavakodanikke iiveldama ajavate kodanike seltsis. Elama päevast päeva, ööst öösse nende elu. Osaledes peretülidel, tundes laste valu tülitsevate vanemate pärast, kantseldades kehavedelikest täisroojatud eluheidikuid nende roojahaisust hingematvat õhku enesele kopsu tõmmates. Politseinik osaleb päevast päeva erinevates konfliktides. Iga päev ja öö on sisustatud negatiivse emotsiooniga. Positiivset kogeb ainult lasteaedades preventsiooni korraldav Lõvi Leo, või mõni kõrget ja sooja kohta nautiv tammelehtedest ümbritsetud ametnik palgapäeval. Ime, et mõni veel suudab seda tööd suure entusiasmiga teha.

Väärtustame ja näeme natuke laiemalt meid ümbritsevat. Ärme allume provokatsioonidele, vaid laseme selgitada tõde selleks ametisse määratud inimestel. Ja kui väljaselgitatud tõele on vastuargumente, siis võitleme!