Juhtkiri: lukk on loomale. Aga inimeseloomale?

Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis peaks kümne aasta pärast olema enamik Eestis sõitjaid vedavatest bussidest varustatud alkolukuga. Ei mingit lõhnadega rooli istumist – kui juhil endal enam pea ei jaga, otsustab seade tema eest, kas bussi liinile lubada või mitte.

Politseiamet leiab, et sama tasuks teha ka sõiduautode puhul. Kriitikud aga arvavad, et see ei oleks otstarbekas: alkolukk on kulukas, seda on lihtne petta ja selle kasutegur oleks seetõttu üsna kesine.

Kui aga vaadata põhjanaabrite sarnase pilootprojekti tulemusi, siis selgub, et alkolukust on üsna tuntav kasu. 2008. aastast alates on alkolukud hoidnud Soomes enam kui 12 000 korral ära selle, et alkoholi tarvitanud juht rooli taha istub. Kuna arvestatava osa liiklusõnnetuste puhul on mängus olnud alkohol, on alkolukud säästnud Soomes hulga inimelusid.

Ka ei ole arusaam, nagu alkolukku oleks lihtne petta, päris õige. Osa seadmeid on varustatud kaameraga, mis teevad kindlaks, et puhuja ja rooli taha istunud inimene on üks ja seesama. Seega on tehnilised võimalused turvalisemaks alkolukuks olemas, iseasi, kas neid otsustatakse kasutada või mitte.

On aga veel üks aspekt, millele juhtis tähelepanu Telegraphi arvamustoimetaja Ceri Radford, kui samasugune diskussioon oli mõned aastad tagasi Ühendkuningriigis. Radford leidis, et alkolukkude kasutuselevõtuga seondub palju üldisem ja ehk ka olulisem küsimus: kui suure osa inimesele omasest vastutustundest oleme me valmis ära andma tehnoloogilistele seadmetele ja kuidas see inimese enda vastutustunnet mõjutama võib hakata.

Google pakub võimalust panna piirangud meilikontole, mis ei lase üleliia joonud kontoomanikul kirju saata: kui lihtsat ülesannet enam lahendada ei suuda, siis pole kirjade kirjutamiseks parim aeg. Järgmine samm, leidis Radford, oleks see, kui külmkapp ei lase meid pärast kella kaheksat õhtul toidu ligi, korgitser, mis torkab pärast teist korgitõmbamist kasutajat valusalt sõrme, ja krediitkaart, mis kõlbmatuks muutub, kui kasutaja tahab osta Dan Browni raamatuid. Jah, muidugi on see inimene ise, kes ütleb meiliprogrammile, külmkapile, korgitserile ja krediitkaardile, mida teha. Aga sellisel moel delegeeritud vastutus kokkuvõttes mitte ei suurenda inimese vastutustunnet, vaid kahandab seda, leidis ta.

Ühes on kriitikutel õigus: lukud ja tarad on peamiselt ikka loomale, inimese käitumist peaksid suunama seadused ja tõekspidamised. Loom ei oska analüüsida oma tegevuse võimalikke tagajärgi. Aga nagu liiklusõnnetuste statistika näitab, ei oska seda teha ka purjus inimene. Kui lukk on loomale, on lukust ehk abi ka looma kombel käituva inimese puhul.