Kaarel Täll: tagakurvi yorikiri

Kaarel Täll Foto: Liis Treimann

See ei olnud kuigi ammu, kui eestlastele said üsna suupäraseks väljendid yorikiri ja yokozuna – täiesti kummalised võõramaised sõnad, mille tähendus on tänaseks päevaks paljudele teada. Kui Kaido Höövelsonist sai ühel hetkel Baruto, siis pöördusid eestlaste silmad tõusva päikese maa Jaapani poole ning hommikuti vaatasime ikka ja jälle suure huviga, mis nipiga meie mees vastase kõhuli lükkas.

Nüüd on aga teised ajad. Baruto on taas Kaido, kuid eestlaste heas mõttes veidrused pole kuskile kadunud. Margus Hundi vägitegude tõttu hakkame tasapisi harjuma väljenditega defensive end ja running back ning vaikselt hakkame ilmselt tunnistama, et iga pall ei olegi ümmargune, kuigi jalgpalliülekannete ajal rõhutatakse seda fakti üsna tihti.

Pärast Zürichis toimunud kergejõustiku Euroopa meistrivõistlusi on aga üsna selge, et järgmisel kümmekonnal aastal peame olema taas valmis millekski täiesti uueks. Kui praegu vaatas enamik inimesi Rasmus Mäe 400 meetri tõkkejooksu finaali pilgul, kus jälgiti ainult mehe positsiooni võrreldes konkurentidega, siis tulevikus hakkame tahes-tahtmata silma peal hoidma stardi reaktsiooniajal ja esimese tõkke ületamise tehnikal. Võtmesõnaks saab aga ilmselt tagakurv, sest just seal muudab Mägi oma jooksurütmi ning televaataja peab hoolikalt jälgima, mitme tõketevahelise sammuga eestlane otsustavaid takistusi ületab.

Just sinna tagakurvi läks suure tõenäosusega ka tänavuse EMi kuld. Kui jooksu alguses liikus Mägi teisel kohal, siis tagakurvis tekkinud rütmiprobleemid kukutasid ta viiendale positsioonile. Lõpusirgel oli Mägi taas võimas ning võitles välja hõbedase autasu. Oleks finišijoon mõne meetri võrra kaugemal olnud, siis oleks ilmselt ka šveitslasest mööduda õnnestunud.

Baruto algusaegadel arvasid vähesed, et mõne aasta pärast tekib netikommentaariumites olukord, kus anonüümsed ja vähem anonüümsed arvajad varahommikuti spetsiifilist sumojuttu räägivad. Olgu siis Eesti rahvast hoiatatud, et järgmisel kümnel aastal ei pääse me tagakurvidest ja tõkete vahel tehtud sammude arvust ilmselt ka jaanitule ümber pajatusi vestes.

Suurepärane, et Mägi otsustas aastate eest just 400 meetri tõkkejooksule spetsialiseeruda, kuna see ala pakub tavalisele Eesti televaatajale täiesti uutmoodi emotsiooni. See pole kaks pikka päeva kestev mitmevõistlus, see pole ka odavise või kettaheide, kus finaal kestab pika ja närvesööva tunnikese.

Mäe tähtsaimad jooksud kestavad alla 50 sekundi ning teleri ette hilinemist ei saa endale lubada. Finaalile eelnevad ka eeljooksud ja poolfinaal, mida ei saa vahele jätta. Tekib pika vinnaga pinge, mis kulmineerub võimsalt finaali mõnekümne sekundi jooksul.