/nginx/o/2008/07/02/53557t1h4176.jpg)
/nginx/o/2008/07/02/53557t1h4176.jpg)
Mõne aja eest kirjutasime firmast, mis inimestele toidulisandeid postiga koju saadab. Küsisime sellise tegevuse kohta kommentaari ka tarbijakaitsjailt.
Sirje Niitra: kaitsetu tarbija
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vastus jäi paraku poolikuks. Veelgi enam – jäi mulje, et ametnikud püüavad firma tegevust õigustada.
Nüüd sai sama inimene samalt firmalt uue saadetise, ehkki oli teatanud oma loobumisest. Ta küsis ajakirjanikult, kas võib paki kohe prügikasti visata või peab siiski oma haigete jalgadega kuumal suvepäeval seda postkontorisse viima minema.
Postkontorid on neist tagastatud toidulisandipakkidest umbes. Firma öeldud saatekulu on 39 krooni 90 senti. Kes selle kinni maksab ja mis tulu saab sellisest edasi-tagasi saatmisest Eesti Post? Igal juhul peab see kellelegi kasulik olema, muidu ju süsteem ei toimiks.
Firma mängib just eakate kergeusklikkusele. Kui ikka helistatakse koju ja pakutakse täiesti tasuta head rohtu, mis kõik hädad ära võtab, siis on jah-sõna kerge tulema.
See, et tasuta tuleb vaid esimene saadetis ja sellegi eest tuleb kohe postikulu tasuda, ei pruugi kohe meelde jääda. Ja nõnda hakkab neid pakikesi, mille hind koos saatekuluga ligi 250 krooni, tulema iga 20 päeva järel.
Ka tagasisaatmisega pole raskesti liikuval eakal, kel sageli postkontor elukohast mitme kilomeetri kaugusel, lihtne hakkama saada. Ja nii on sotsiaaltöötaja saanud lisaks vanurite pangaautomaadi ja arsti juurde sõidutamisele veel ühe tülika kohustuse – viia tagasi posti soovimatud pakid.
Postimehe loo allikaks olnud inimene, kellele toidulisandeid vahendanud firma väidetavalt helistanud oli, raiub igal juhul kui rauda, et temale pole keegi mingeid toidulisandeid pakkunud ja üle 200 krooni maksvaid rohtusid poleks ta ilmaski oma napist pensionist tellima hakanud. Olgu öeldud, et tegu on täie mõistuse juures oleva haritud mehega, kes valib talle vajalikud ravimid ise apteegist välja.
Tarbijakaitseamet peab sellist ebaeetilist kauba pähemäärimist seaduslikuks, ehkki siin on kaheldavusi küll ja küll. See amet jälgibki, et asi seadustele ja määrustele vastaks ehk kõik JOKK oleks. Aga kus on need ametnikud, kes tarbijaid, eriti neid, kes ise enda eest seista ei suuda või ei julge, sisuliselt kaitseks?
Turismifirmadelt petta saanud perekonnad, spordiklubidega orjastavad lepingud sõlminud tervisesportlased, iseenese teadmata toidulisandeid tellinud vanurid – kõik nad vajaksid kaitset järjest agressiivsemaks muutuvate kauplemisvõtete eest.
Tarbijakaitse auks tuleb öelda, et see amet on viimasel ajal siiski varasemast enam tarbijate huve kaitsma hakanud. Aga tundub, et sealsete ametnike käed jäävad lühikeseks. Ehk peaks majandusministeerium, mille alluvuses amet töötab, jõulisemalt sekkuma ja vajadusel kas või seadusi muutma?