Avo-Rein Tereping: diletandina kahel ooperifestivalil

Savonlinna kindlus Foto: Erakogu

Ooperifänn Avo-Rein Tereping võrdleb kaht Põhja-Euroopa suurimat ooperisündmust – Savonlinna ooperifestivali ja Saaremaa ooperipäevi.

Muidugi peaksid ooperiarvustusi kirjutama nüansse, rõhuasetusi, lauljate väljendusoskust ja elulugu analüüsida oskavad muusikaspetsialistid. Ometi on ooperipubliku seas muusika-alaseid süvaspetsialiste ilmne vähemus. Suurema osa pealtvaatajatest moodustavad asjaarmastajad, diletandid, sekka neidki, kes Voltaire iroonilist viisi kasutades tulid ooperisse seltskondlikuks kokkusaamiseks või prestiiži pärast. Ega ju seegi ole patuasi! Lisaks sügavamaid hingekeeli puudutavale muusikale on ooperil alati olnud ka meelelahutuse funktsioon. Sestap siis  riskin diletandina kirjutada kahest Põhja-Euroopa küllap suurimast ooperifestivalist – Soomes Savonlinnas ja Saaremaal toimuvast. Nende kaalukategooriad on ehk veidi erinevad, kuid sarnasust on rohkem. Olen neid mõlemaid külastanud mitmed aastad järjepannu ja pilt võrdluseks on omast käest võtta.

Savonlinna  ooperifestivalil on soliidne üle 100-aastane ajalugu. Esimene üritus toimus sealmail aastal 1912.  Ooperipidu haarab iga aasta juulikuus tervenisti selle ida-Soome imekauni väikelinna (veidi üle 36 000 elaniku), mille pindalast üle poole moodustavad Saimaa järvistu järved. Kontserte jagub ka mõnekümne kilomeetri kaugusel asuvasse maailma suurimasse puukirikusse Kerimäkis. Ooperfestivali päevil on linna hotellid puupüsti täis ja hilised broneerijad peavad rahulduma kuni viiskümmend kilomeetrit eemal asuvate lähiasulate majutuskohtadega.

Iga hommik algab linnakese peaväljakul turuplatsi äärses vabaõhukohvikus muusikalise sissejuhatusega festivalipäevale. Palava juulikuu jooksul võib osa saada kuni viiest ooperist, sekka kontserdid. Järgmise aasta kavva on korraldajad riskinud võtta ka midagi kergemast žanrist – Lehari opereti «Lõbus lesk» Viini Volksoperi ettekandes. Ooperifestival pole Savonlinna jaoks vaid kultuurisündmus. See on ka äriprojekt, sest külalised jätavad siia ka päris palju raha lisaks piletihinnale.

Saaremaa ooperipäevade ajalugu on lühem – alles 1999. aastal toimus esimene. Saaremaa peasaal mahutab samapalju kui Savonlinnas – ligi 2000 pealtvaatajat. Saaremaal kestab pidu nädala, Savonlinnas jätkub tegevust terveks kuuks, siia sõidetakse ooperit nautima kogu maailmast.

Saaremaa ooperipäevad on tõsiseks võistlejaks Savonlinnale. On ju mõlemad festivalid rahvusvahelised ja esinejadki maailmaklassist. Meenub 2008.aasta ooperipäevadel nähtud Gershwini «Porgy ja Bess» New Yorgist pärit artistide esituses. See lavastus näis mulle sedavõrd autentsena, et kuitahes tipptasemel valgenahaliste grimeeritud lauljate esituses tunduks ooper võltsina. Küllap samamoodi kõlab «Boris Godunov» kõige ehtsamalt vene artistide esituses. Ja nii on olnud esitatud muusika tase Saaremaal kõik need aastad.

Muidugi erineb Savonlinna ooperifestival Saaremaal toimuvast – nii tuntuse, pikkade traditsioonide kui ka nimekate esinejate poolest. Traditsioone loob järjepidevus ja aeg, sellega koos tuleb tuntus, aga nimekaid esinejaid saab kutsuda.

Kuid Kuressaare on Savonlinnast märksa kättesaadavam nii Helsingi elanikele kui ka meie lõunanaabritele, rääkimata kohalikest. Peatusteta roolis istudes kulub autosõidule Helsingist Savonlinna umbes neli tundi (340 kilomeetrit), Tallinnast (ka Helsingist) Kuressaarde pääseb hoopis väiksema ajakuluga. Saaremaa ooperipäevade rahvaste paabelis kohtabki välismaalastest soomlasi kõige enam.

Piletihindade võrdlus on jällegi Saaremaa kasuks. Savonlinnas tuleb parimate istekohtade eest välja käia 180 eurot, Saaremaal ligi kolm korda vähem. Etenduse kavalehe hinnadki on erinevad – Saaremaa kasuks. Lisaks öömaja – Savonlinnas maksab ooperifestivali aegu odavaim majutuskoht 100 eurot öö (hommikusöögita), isegi 45 kilomeetri raadiuses on majutuskohtade hinnad samas suurusjärgus. Kuressaares leiate kesklinnast 20-minutilise jalgsimatka kaugusel ööbimise koos hommikueinega poole odavamalt (kas ei paista siit võimalus Saaremaalgi rohkem teenida?)

Ka etenduse vaheaja sisustamine käib Saaremaal meeldivamalt – avaras restoranitelgis, kus suupisteid pakutakse portselantaldrikutelt ja jooke klaasist pokaalidest. Savonlinnas saab sedasama papptaldrikutelt ja plasttopsidest kitsal müüridevahelisel alal. Lisaks kulub Savonlinna iidses kindluses etenduse pooletunnisel vaheajal kitsaste vahekäikude kaudu pelgalt väljapääsemiseks tervelt 10 minutit, teine samapalju kohale tagasi jõudmiseks. Tühja sest restoranist, ütleks tõeline ooperisõber, ega siis ooperisse sööma pole tuldud. Kuid ometi on selleski midagi meeldivat. Diletandile kindlasti.

Ja veel üks pisiasi – Savonlinnas pannakse külastaja istuma üsna kitsale ja kõvale plasttoolile. Küllap on tõeline ooperisõber kunsti nautimiseks valmis istuma kasvõi palgiotsal. Ja ometi eelistaks temagi pehmemat istumisealust. Saaremaal on toolid mugavad, lisaks kaetud lumivalge kattega, mis muudab kogu saali pidulikuks.

Kuid ühes asjas on Savonlinna etendused Saaremaast üle. Nimelt saadakse seal hakkama helivõimenduseta. Kuulajateni jõuab naturaalne heli. Pole parata, igasugune helivõimendus ooperis, olgu see tehtud kuitahes heade seadmetega ja tippklassist helimeeste poolt (Saaremaal see nõnda oligi), vähendab heli loomulikkust ja nüansirikkust. Mitmed eksperimendid kinnitavad, et kuulajad hindavad kõige kõrgemini just heli loomulikkust.

Savonlinnas ei eralda eesriie lava publikust. See seab lavakujundusele kindlasti kõrgemad nõuded. Olen Savonlinna etendustel imetlenud kunstniku tõelist leidlikkust avatud lava kujundamisel. Kui Saaremaal loobutaks eesriidest ja külgkulissidest, võidaks tublisti telgist «ooperimaja» akustika ja ka esinejatel oleks rohkem ruumi mängida. Äsjalõppenud Ukraina rahvusooperi etendusel «Don Carlos» tundus küll lava lauljatele ja orkestriauk pillimeestele kitsaks jäävat. 

Muidugi ei kirjuta profist muusikarvustaja taolistest pisiasjadest. Diletandile on see ehk lubatud. Täiusliku elamuse jaoks on ka muusikavälised pisiasjad olulised. Ootan järgmise aasta ooperipidusid nii Savonlinnas kui Saaremaal. Ühest on kahju – nad kattuvad ajaliselt. Tahaks olla korraga mõlemal. Ja jätkem eestlaslik tagasihoidlikkus – miks Saaremaa ooperipäevad? Ooperifestival ikkagi!