Hanneli Rudi

FOTO: Peeter Langovits / Postimees

Sel suvel oli mul vaja sõita Rootsi väikelinnast Landskronast Taani pealinna. Rootsis ostetud rongipiletiga ei saanud ma sõita mitte ainult kahte riiki ühendaval liinil, vaid see kehtis ka Kopenhaageni kohalikus rongis. Ainus tingimus oli, et rongi peale tuli minna tunni aja jooksul pärast pileti ostmist.

Kuigi tegu on kahe erineva riigi ja täiesti erinevate rahaühikutega, on seal suudetud ühistransport nii integreerida, et seda oleks võimalikult mugav kasutada, ja seda ka tehakse. Üsna arvukalt rootslasi sõidab iga päev üle Öresundi lahe teise riiki tööle.

Eestis kõlab see otsekui kirjeldus ulme­filmist, sest meil ei suudeta ühes riigiski omavahel asju koos toimima panna. Pealinnas on küll ühistransport tasuta, aga arvukad linnapiirist veidi maad väljaspool töötavad Tallinna maksumaksjad peavad ise vaatama, kuidas kohale saavad, sest ühtset liinivõrku pole.

Lihtsam pole ka linnatagustest uusasumitest Tallinna tööle pääsemine. Meil on mitu infosüsteemi ühissõidukite väljumiste kohta, aga ühes neist on info vaid valitud liinide kohta ja teisel on info uuendamisega probleeme. Mandrimeeste tehtud portaalist võib küll bussipileti ette ära osta, aga saarlased seda tunnistada ei taha.

Nii on tekkinud olukordi, kus ühele kohale on pileteid müüdud topelt või tuleb jänest sõita, sest Kuressaare bussijaama piletimüügisüsteem ostetud piletit kätte ei anna. Kohe-kohe lisandub veel üks veebimüügisüsteem, mis juba olemas olevatega ei ühildu, nii et sõitja jaoks läheb pilt veelgi segasemaks. See, et busside sõidugraafikud omavahel ei ühildu, on juba habemega lugu.

Kõik need näited annavad tunnistust sellest, et Eesti ühistranspordisüsteemist puudub terviklik nägemus ja käsitlus. Endine majandusminister Juhan Parts oli kindlalt seda meelt, et riigi keskvõim ei peaks ühistranspordi korraldusega tegelema, see olgu kohapealse võimu ülesanne. Aga mida teha siis, kui kohalikul võimul puudub pädevus või igasugune soov seda teha?

Riik on küll eesmärgiks võtnud ühistranspordi kasutajate arvu kasvatada, aga inimesed ei jäta  autot koju enne, kui ühistransport on kiire ja mugav. Mugavad bussid Tallinna-Tartu liinil, aga ka uued rongid näitavad ilmekalt, et autost ollakse valmis loobuma küll. Riik kulutab ühistranspordi toetamiseks üksjagu raha ja pole ju palju tahta, et iga maksumaksja taskust võetud euro läheks asja ette.

Ehk oleks nüüd õige aeg senine korraldus ja süsteem kriitilise pilguga üle vaadata? Loobuda unelmast, et ärimeeste koostöö päästab riigi ebamugava teemaga tegelemast. Ühe piletiga Annelinnast Mustamäele sõitmine jääb ilmselt lähiajalgi helesiniseks unistuseks, aga korralikult toimiv ja reisijate huve arvestav ühistransport võiks ühel riigil sellegipoolest olla.