Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2011/06/01/606586t1hfd1b.jpg)
/nginx/o/2014/08/15/3278549t1h4eb2.jpg)
Huvitav, kui palju on inimesi, kes veel suve keskel olid arvamusel, et kettaheitja Gerd Kanteri (35) ajad on möödas ja EMil on medalivõit ebatõenäoline? Ilmselt oli neid palju, sest Kanter ei meenutanud seda meest, kes viimase kümne aasta jooksul on tiitlivõistlustelt kõiksugu karva medaleid võitnud.
Pessimistide arvamus polnud tegelikult tähtis – oluline oli see, et Kanter ise ja tema abiline Indrek Tustit ei kaotanud hetkekski lootust. Visalt tegid nad kõik selleks, et hooaja alguses treeninguid ja võistlusi seganud vigastusest paraneda. Kui aga keha oli juba seisus, mis lubas maksimaalselt rassida, oli medalivormi timmimine pelgalt kogemuste ja oskuste küsimus.
Neid aga Kanteril jagub – nooruses maksis ta oma esimestel tiitlivõistlustel piisavalt kooliraha, et nüüd, vanameistrina, ka pealtnäha kehva hooaja alguse järel nooremate eest medaleid napsata.