Andrus Karnau: suletud tehas

Andrus Karnau Foto: Pm

Mõni ettevõte on ülimalt kärarikas, teist ei pane nagu tähelegi. PKC Haapsalu juhtmetehas oli see teist sorti. Toimetas vaikselt kusagil äärelinnas. Viimati sai ta tähelepanu eelmisel aastal, kui tõi juhtmeid köitma lätlasi. Haapsalu-suuruses linnas torkab see silma, kui kuskil toimetab korraga iga päev kümneid lõunanaabreid.

Võõrtööjõu toomine viitas juba eelmisel aastal probleemile, töökäte puudusele. Või kui veel täpsem olla, siis madalapalgalise, aga kohusetundliku töörahva puudusele Läänemaal. Kui pole piisavalt soodsa hinnaga töökäsi, pole ka ettevõttel erilist mõtet. Seda enam, kui kusagil mujal on need olemas. Eesti riigi positiivse tähelepanuta pole PKC jäänud – 2012 sai firma EASi ettevõtlusauhinna. Suuremat tunnustust ettevõtjale Eestis vist polegi.

PKC ümberkorraldused tervikuna paistavad Eesti jaoks isegi positiivsena. Keila tehasest saab insenerikeskus, mis hakkab uudistoodangu kasutuselevõttu valmistama ette ka Brasiilia tootmise jaoks. See rida ettevõtte börsiteates kõlab vähemalt paljulubavalt – et vabrik areneb millekski enamaks kui lihtne juhtmekimpude kokkulappamine.

PKC sulgeb ümberkorralduste käigus kolm tehast: Poolas, Brasiilias ja Eestis ­Haapsalus. Brasiilia tehase sulgemine peaks samuti Eestiga seotud olema, sest kevadel läks sealset tootmist juhtima kohalik mees Ivo Volkov. Ilmselt on sinna maetud ka kontserni otsus hakata uudistoodangut ette valmistama Ladina-Ameerika jaoks just Keilas.

Haapsalu tehas on kolmest suletavast kõige väiksem – 347 inimest. Brasiilia Itajuba tehases on töötajaid 500 ja Poola Sosnowieces veelgi rohkem. Mure 300 Läänemaa inimese töökoha pärast on aga meile kõige lähem ja ilmselt ka kõige tähtsam. Inimlikult on see ülikeeruline olukord, sest uut tööd leida pole lihtne.

Swedbanki grupi juht Michael Wolf ütles mõni nädal tagasi tähelepanuväärsed sõnad: kui inimene jääb Rootsis töötuks, siis sotsiaalne turvavõrk aitab tal eluasemelaenu edasi maksta, Eesti turvavõrk on aga nii õbluke, et laenumakseiks ei jätku. Kui otsida PKC juhtumist üldistusi, siis see on kahtlemata üks neist. Töötuks jäänud inimesele makstavad toetused peaksid olema nii suured, et inimesel oleks võimalik otsida uut tööd või proovida kätt ettevõtluses. Praeguse töötutoetuse korral, mis pigem meenutab näljapajukit, näib kõige lihtsama lahendusena Soome laevapilet.

Ühe vabriku sulgemine pole probleem, probleem on see, kui uusi vabrikuid asemele ei tule. Läänemaale neid tulemas pole. Ilmselt on sel palju väikesi põhjusi, miks eelistab kapital teisi Eesti piirkondi. Tööjõud, tooraine, traditsioonid, üldine maine. Keila võidab, Haap­salu kaotab. Eesti riigi jaoks tervikuna ei ole see ilmselt hea lahendus, kui Harjumaa kogu aeg võidab ja kõik teised maakonnad kaotavad. Nii maksuerisused kui ka kohalike omavalitsuste suuremad õigused-kohustused ettevõtluse toetamisel oleksid abiks Harjumaalt kaugemale jäävate piirkondade konkurentsivõime kasvatamisel.

PKC sulges tehase, sest maailm muutub ja sellist tootmisüksust polnud suurel kontsernil enam vaja. Maha jäävad aga töötud inimesed ja omavalitsuste tühi rahakott. Haapsalu linna maksumaksjaist töötas viis protsenti juhtmetehases. Vabrikut enam pole, aga omavalitsuse kulud on endised. Haapsalu lähivaldadele tähendab tehase kadumine umbes samas suurusjärgus kaotust. Nüüd on küsimus, kas piirkond kohaneb või kiireneb hääbumine.