Juhtkiri: Euroopa delikaatne probleem – Viktor Orbán

Foto: Urmas Nemvalts

Ungari peaministri Viktor Orbáni üha autokraatia-meelsemaks muutuvad avaldused ning ta tihenev koostöö Putini Venemaaga annavad muretsemiseks põhjust küll ja küll. Küsimus on ju selles, kui ühtne on Euroopa esiteks oma väärtustes ja teiseks sõjaka Kremli ohjeldamisel. On selge, et Kreml otsib Euroopas nõrku kohti. Endiselt majandushädades siplev Ungari ja selle populistlikult Brüsseli-vastane peaminister on paraku üks sellistest nõrkadest kohtadest.

Piiblis sai Saulusest Paulus. Orbán on aga muutunud Paulusest Sauluseks. Mees, kes nüüd sarjab liberaalset riigikorraldust, valiti 1992. aastal Liberaalse Internatsionaali aseesimeheks. Oma esimesel peaministriks oleku ajal (1998–2002) tegi Orbán paremtsentristliku valitsusega kiireid ja radikaalseid reforme ning vedas majanduse vägagi edukalt arengule.

Toona kurjustas Orbán Euroopa Komisjoniga, et see venitab liitumisläbirääkimisi. Nüüd võtab ta sisepoliitikas punkte, esitades ennast iga väiksemagi asja peale kui Ungari ainulaadsuse kaitsjat kurja Brüsseli eest. Kusjuures iroonia seisneb selles, et just Orbáni enda käitumine näitab ilmekalt, kui piiratud on ELi võimalused liikmesriiki mõjutada, juhul kui riigi peaminister ei püüagi läbirääkimisi pidada, vaid ajab lihtsalt igale väiksemalegi asjale sõrad vastu.

Küsimusele, mida teeks Orbán, kui Kreml talle mingisuguse ultimaatumi esitaks, ei oska õigupoolest keegi vastata. Isegi ta enda kauaaegsed võitluskaaslased ütlevat: Orbán on muutunud mees, ta ei kuula kedagi. Ta on saanud kaks korda järjest parlamendivalimistel enamuse, naudib suurt isiklikku populaarsust ning saab endale lubada suurte asjade otsustamist peaaegu üksinda. Väited, et Ungari on juba autoritaarne riik, on praegu siiski ülepakutud.

Orbán on ungarlaste jaoks sotsialistide korraldatud hädadest päästja. On õige, et vasakpoolsed majandasid 2002–2010 Ungarit väga halvasti. Eriti marru läks rahvas siis, kui kaheksa aastat tagasi lekkis toonase peaministri Ferenc Gyurcsány erakonna sees peetud kõne lindistus, kus ta otsesõnu ütles, et võidu saavutamiseks parlamendis valetas tema valitsus oma saavutuste kohta ja tegelikult ei saadud nelja eelnenud aastaga hakkama millegi muu kui võimul püsimisega. Sellest hoobist pole Ungari sotsiaaldemokraadid siiani kosunud.

Seekord pole Orbánil majanduse taastamine läinud kaugeltki sama edukalt kui 1990ndate lõpus. Majandusarengut on aga väga vaja, sest just selle lootusega teda valiti. Nii haarabki ta Kremli pakutud õlekõrrest ning teeb üha kummalisemaid avaldusi.

Teiste Euroopa riikide ees on aga äärmiselt delikaatne küsimus: mida teha, kui üks liikmesriik oma peaministri isikus väga kummalisele ja ohtlikule rajale pöörab? Näpu vibutamisest on vähe kasu. Midagi radikaalsemat aga ka justkui teha ei saa.