Andres Einmann: lõputu vastasseis

Andres Einmann Foto: Peeter Langovits / Postimees

Vene huumoriklassikud Ilja Ilf ja Jevgeni Petrov tituleerisid ligi sada aastat tagasi jalakäijad parimaks osaks inimkonnast. Viimastel aastatel on üha häälekamaks muutunud jalgratturid, kes nimetavad hoopis iseennast inimkonna parimaks osaks. Kahtlemata ei pea ennast inimkonna halvimaks osaks ka autojuhid.

Suhtumine teise liikumisviisi harrastajatesse sõltub suures osas sellest, millises rollis on inimene ise. Suhtumine võib näiteks autoroolist jalgrattasadulasse asudes oluliselt muutuda.

Kasutan enamasti liiklemiseks autot ja autoroolis istudes häirivad mind paljud jalakäijad ja jalgratturid. Mind häirivad ratturid, kes hoolimata jalgrattatee olemasolust sõidavad autotee servas. Veel rohkem häirivad mind jalgratturid, kes sõidavad sõiduteel mitmekesi kõrvuti, võttes ühe sõiduraja enda alla. Samuti häirivad mind jalgratturid, kes sõidavad täiskiirusel ülekäigurajale, arvestamata, et jalgratturil pole ülekäigurajal eesõigust ja autojuht ei pruugi ootamatult ülekäigurajale tuhisenud jalgratturi ees pidama saada. Autojuhina häirivad mind vales kohas üle tee jooksvad jalakäijad.

Suvel kasutan igapäevaseks liiklemiseks sageli jalgratast. Sõidutee ääres vändates häirivad mind autojuhid, kes mööduvad minust vaid mõnekümne sentimeetri kauguselt. Mind häirivad jalgrattateel kõndivad jalakäijad, kes ei teadvusta, et tee on mõeldud vaid rattaga sõitmiseks ja jalakäijatel ei ole sinna asja.

Jalakäijana häirivad mind kõnniteedel liiga kiiresti sõitvad jalgratturid, kes ei võta jalakäijast möödudes hoogu maha ja jalakäijate vahel slaalomit harrastades 20–30 km/h kiirusega mööda tuhisevad. Ka häirivad mind autojuhid, kes ei vaevu ülekäiguraja juures hoogu maha võtma ja jalakäijal praktiliselt üle varvaste sõidavad.

Nii autojuhtidel, jalgratturitel kui ka jalakäijatel on kasulik aeg-ajalt oma liikumisviisi muuta. Igapäevased automobilistid võiksid proovida jalgrattasõitu. Jalgratturid võiksid ronida sadulast maha ja mõnel päeval hoopis jalgsi tööle minna. Jalgratturid või jalakäijad võiksid võimalusel läbida oma igapäevase marsruudi autoga.

Auto asemel jalgrattaga sõites võib mõista, miks jalgrattur ei kasuta sõitmiseks jalgrattateed ja sõidab hoopis teeservas. Rattateele pääsemiseks võib olla vaja ületada kõrge äärekivi või võib rattatee ristuda iga paarikümne meetri järel kõrvaltänavatega, mis nõuab ratturilt tee andmist ja aeglustab liikumiskiirust. Autojuht võib mööduda jalgratturist ebameeldivalt lähedalt, kuna teeservad on autosid täis pargitud, vastu tuleb teine auto ja muud võimalust ei olegi.

Tavapärasest rollist välja astudes võib märgata uusi asju ja mõista kaasliiklejat paremini. Ja võidavad sellest kõik, nii autojuhid, jalgratturid kui ka jalakäijad, olenemata sellest, kes neist on parim osa inimkonnast.