Mairold Vaik: taevalaternate rämpsuinvasioon
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olin hiljuti seltskonnas, kus tähistati lapse sünnipäeva. Pereema kraamis kotist välja poest ostetud mingite asjade puntra, mis pärast lahtipakkimist osutusid taevalaternateks. Küsisin, et milleks need? Ilus on ju, vastati mitmelt poolt.
Õnneks oli väljas tuul liiga tugev ja laternad ei saanud õhkutõusmiseks piisavalt sooja. Põlesid sealsamas lõpuni. Siis oli mure, et kust leida ülejäänud sodi jaoks lähim prügikast.
Teine kokkupuude taevalaternatega oli eelmisel aastal muinastulede öö ajal Saaremaal Panga pangal. Mitu seltskonda süütas pimeduse saabudes traatidesse mässitud süütekuubiku, mis paberialust õhku soojendades vedas leegist kumava kupli kõrgustesse. Imelikul kombel tõusis õhku vaid mõni üksik, enamik pudenes üle pangaääre alla. Kõik siiski vaateulatusest kaugele.
Kahjuks pole need sugugi ainukesed näited. Taevalaternaid kasutatakse erinevatel üritustel, nii perekondlikel koosviibimistel kui ka suurkogunemistel üha enam. Samas ollakse laternaid lendu lastes veendunud, et tegemist on looduses laguneva materjaliga ja midagi tõsist sellest ju ei juhtu.
Sellele aga suurt ei mõelda, et mõne tunni pärast ligunevad paberi-, traadi- ja põlemisjäätmed juba kuskil vees, puu otsas või maapinnal, kus nad takerduvad ka taimedesse ja edasi loomade külge.
Hiiumaal on näiteks rand, kuhu mõned päevad pärast suuri suveüritusi Taanis ja Lõuna-Rootsis kogunevad taevalaternate jäätmed ja heeliumõhupallide riismed. Ja see pole Läänemeres ainuke niisugune koht. Pärnu randa on pärast muinastulede öö üritust meri tagasi kandnud paberjääkidega traadipuntraid, mis taevalaternatest järele jäänud. Selle üle võib nuriseda, kuid me ise ju tegelikult heitsime selle rämpsu sinna.
Hea küll, tegemist on ilmselt ilusa traditsiooniga kaugel idamaades, kus hiina laternad, paberlaternad ja muu selline on sealse kultuuri osa. Samuti ei salga, et tõesti on õhus lendlevaid tulukesi ilus vaadata. Aga esiteks ei jaga ma päriselt seda veendumust, et väljastpoolt sisse toodud traditsioone ja meelelahutuslikke tegevusi, mis veel kaude kahjustavad ka meie loodust, peaks Eestis avalalt vastu võtma. Teiseks ei ole ka Hiina ja selle naaberriigid, kust me laternaid ja vastavat kultuuri sisse toome, tingimata heaks eeskujuks loodushoiul.
Milleks on meile vaja võõra kultuuri lendlaternaid, õhupalle, ilutulestikku ja kõike sellist? Mitmes riigis on muide taevalaternad (sky lanterns) juba keelatud. Kas ka Eestis need ära keelata? Või piisab meie omaenda tarkusest?
Õnneks ei ole laternate lennutamine meil veel nii levinud, veel on aega oma suhtumist nende kasutamisse muuta. Taunigem sõprade ja tuttavate laternalembust, et neil hakkaks piinlik. Pealegi on aasta 2014 ka Soome lahe aasta, mil kolme riigi inimesed tihendavad koostööd, et meie ühine veekogu oleks edaspidi kaitstum. Meie saame omalt poolt aidata sellega, et järgmisel ühisüritusel ei heida rämpsu õhku, mere poole ega jäta muul viisil loodusesse.
Meie kohalikuks traditsiooniks on olnud ikkagi lõkete süütamine meile tähtsatel päevadel – lõkketuled, mis on meie endi kontrolli all. Rämpsuinvasioon ja -transiit ei kuulu ei meie keskkonda ega Eesti kultuuri.