Garri Raagmaa

FOTO: Urmas Luik

Eestimaa arenguvalikute tegemisel tuleks lähtuda inimeste esmasest huvist kodus edasi elada, leiab TÜ regionaal­planeerimise dotsent Garri Raagmaa.

Viimase nädala lugudest torkasid Postimehe veergudel silma Tallinna liikluskaos, Haapsalu juhtmetehase sulgemine, monumendimaks ja väliskapitali maade kokkuostmine. Need uudiskillud kajastavad Eesti eluruumiks nimetatava klotsi eri tahke. Inimeste kokkukuhjumine Tallinna linnastusse jätkub. Inimeste lahkumisega riigi teistest piirkondadest kahaneb ühelt poolt töötajate valik ja teisalt jääb vähemaks tarbijaid nii era- kui ka avalikele teenustele. Maade spekulatiivne kokkukrabamine ja euroheina toetamine vähendab maakasutust ja kitsendab omakorda maal ettevõtluse ja elamise võimalusi.

Ühe äärmusliku avalduse põhjal pidavat elu Eestis lõppema juba Tartu maantee Statoili taga. Aga ka palju mõistlikumad eksperdi staatuses inimesed on üsna veendunud, et Eestil piisab ühest või siis äärmisel juhul kahest linnast ning ülejäänu võiks maha jätta. Isegi massiline riigist väljaränne pole neile argument. Niikuinii kasvavat ainult suurlinnad ja see protsess olevat pidurdamatu.

Selle üheks põhjuseks on pärast kommunismi kukkumist 1990ndatel levinud usk kõikereguleerivasse turgu. Nagu ütles vana tark mees George Soros, on turg üks neid asju, millesse usutakse. Tegelikult on kapitalismi üheks olulisemaks negatiivseks kõrvalmõjuks ruumiarengu moonutused. Maailmas pole ka ühtegi riiki või regiooni, mis oleks ainult vabaturuga rikkaks saanud. Ikka on edu aluseks olnud nutikalt seatud tuleviku võimalusi arvestavad poliitikad.

Teine suurem põhjus on ilmselt nn rajasõltuvus: eliit on privileegid välja võidelnud ja isiklikult nende kestmisest huvitatud. Muutusi ei soovita. Sealjuures ei ole ruumiarengu hoiakutes kuigivõrd määravaks poliitiline kuuluvus, vaid ennekõike püsielukoht – see, kas ülepea adutakse «Muu-Eesti», «Teise Eesti», «Põllu-Eesti» probleeme. Viimase kümnendi globaalsete majandusmuutuste ajel tuleks seniseid ruumipoliitikaid muuta.

Mis toimub? Esiteks ei taga vahendamine-spekuleerimine, mille arvelt kerkisid maailmalinnad ja tornid, enam varasemaid kasumeid. Tootmist on ka ikka vaja: islandlased püüavad jälle kala, eestlased ehitavad puitmaju ja sakslased toodavad masinaid. Teiseks loobuvad arenenud riigid järk-järgult fossiilkütustest, asendades selle taastuv­energiaga. Kolmandaks annab üha enam märku arenenud maailma, aga eriti Euroopa, 21. sajandi needus elik rahvastiku vananemine: senised pensioni-, tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemid ei vea enam välja, kuid õitsema saavad ka tervise- ja sotsiaal- elik hõbemajandused.

Äriteenustel on ülioluline lähedus rahale ja võimule. Kontorirotid annab nii tihedalt kokku pakkida, et kõik Eesti bürokraadid-spekulandid mahuks kümmekonda tornmajja. Äriteenuste buum kasvatas linnade kinnisvara hinnad läänes 1980ndatel ja meil 2000ndatel taevasse ja tõi kaasa deindustrialiseerumise: tööstus kolis suurlinnade linnapiiri taha, ääremaale ja arengumaadesse. Tööstus, ökoenergeetika ehk laiemalt rohemajandus ja hõbemajandus vajavad aga enam ruumi, energiat, tööjõudu, tooret ja head keskkonda.

Puidu- ja toidufirmad ei pea asuma suures linnas. Küll vajavad need aga kallima toodangu loomiseks, müümiseks senisest märksa enam disainereid, tootearendajaid ja turundajaid. Küttepuitu ei tasu enam kui 50 kilomeetri taha vedada, mistõttu jõujaamad ja nende juurde passivad tööstused sobivad Eestis ennekõike maakonnalinnade külje alla. Hooldekodu asukad soovivad olla heas keskkonnas, mistõttu eriti hästi passivad nendeks tugeva vaimuga mõisaansamblid ja koolimajad. Nendes kolmes valdkonnas võiks mõnekümne aastaga luua 30 000 – 40 000 uut töökohta. Umbes sama arv Tallinna-välisest Eestist välja kolinud tööstus-, transpordi- ja tervishoiutöötajaid (lisame siia pereliikmed!) ootab kutset koju.

Vähendamaks sotsiaalset ebaõiglust, ressursside ja taristu alakasutust ääremaal ja tuumalade ülekoormust, mis omakorda põhjustab kinnisvarainflatsiooni, liiklusummikuid ja nõuab üha uusi taristuinvesteeringuid, planeerivad Euroopa Liit ja vanad riigid oma ruumilist arengut ja rakendavad ühtsus-regionaalpoliitikaid. See tähendab era- ja riiklike investeeringute suunamist taristusse, tööstuskinnisvarasse ja teadmusinfra (kutse- ja kõrgkoolide) arendamisse.

Eestis räägiti regionaalpoliitikast palju 1990ndate keskel. On mõneti paradoksaalne, et 1990ndatel aktiivselt diskuteeritud ja tagasihoidlike vahenditega rakendatud regionaalpoliitika kadus valitsuste retoorikast pärast Euroopa Liitu saamist. Ehkki 2007–13 perioodil eraldati EList regionaalse arengu – s.o ennekõike töökohtade loomise! – tarvis vahendeid enam kui eales varem, siis suunati see raha just kohaliku eliidi survel valdavalt koolide-lasteaedade, turismi ja elukeskkonna projektidesse.

Tööstusaladega asuti tegelema alles siis, kui kriisiga oli tööpuudus osas regioonides kasvanud üle 25 protsendi. Jätkurada toimib aga ka kohtadel edasi: ehkki rida omavalitsusi on kaotanud töökohtade puudumise tõttu üle kolmandiku oma nooremast elanikkonnast, ei takista see neil jätkuvalt nuiata raha lasteaedadele, koolidele, spordihooneile ja kergliiklusteedele. Kellele?

Ka kesksed ettevõtluse arengu poliitikad keskenduvad ennekõike kavalate teenuste ja nutividinate arendajaile, kelle osakaal ekspordis ja ammugi maksutulus on marginaalne. Tööstustootjad, kes suudaksid kohalikku teadmus- või materiaalset ressurssi väärindada ja tahaksid eksporti kasvatada, kipuvad sellistest tugiskeemidest välja jääma.

Üks tööstusettevõte loob 2–3 korda enam töökohti allhankivates ja teenindavates harudes. Aga seda peab nutikalt, regiooni eeldusi ja tugevusi arvestades planeerima. Näiteks nii nagu saarlased oma väikelaevaehitusega.

Kuidas aga Harjumaal end mugavalt sisse sättinud ametnike ja poliitikute huvi muu Eesti arengute vastu kasvatada? Praegu elab veel 60 protsenti riigikogu valijatest väljaspool Harjumaad. Tegelikult on ka paljudel uusharjukatel veel sugulased ja head sõbrad Seto- ja Saaremaal. Alles me laulsime kätest kinni hoides «Ei ole üksi ükski maa!». Kas nüüd, kui elu Eestis on keskeltläbi parem kui kunagi varem, jätame tõesti Viru- ja Võrumaa maha?

Eestimaa arenguvalikute tegemisel tuleks lähtuda inimeste esmasest huvist kodus edasi elada. Asustuse säilitamiseks on vaja uusi töökohti lähikonnas, tasemel teenuseid ja toimivat transporti. 2015. aasta valimistel ei peaks inimesed enam uskuma lubadusi uutest spordihoonetest. Või siis ammugi palga–pensioni tõstmisest taevasse. Nõuda tuleks ennekõike töökohti ja realistlikke plaane sellest, kuidas ja millistel ettevõtetel neid konkreetsetel kohtadel luua aidatakse. Ja seda täiesti avalikult, ilma et ettevõtjad peaks kilekotiga midagi parteikontorisse tassima.