Sel nädalal tuli ilmsiks, et üheksast juuramagistrist, kes said Ida-Virumaale tööle minekuks riigilt 5000–7000 euro suuruse stipendiumi, asus seal tööle vaid kolm. Ülejäänud ei läinud isegi kohale või lahkusid mõne kuu järel, pidades paremaks raha tagasi maksta.
Kui mitte muud, siis andis noorte juristide loobumine meile järjekordse arvu, mida kirjutada «Ida-Virumaale mineku hinnakirja». See poleks esimene sissekanne.
Näiteks prokurörid võivad mujalt Eestist Ida-Virusse ümber asudes küsida neli aastat järjest kuni 1000 eurot kõrgemat palka. Oma püsiv «regioonitasu» on ette nähtud sealtkandi politseinikele, kaitsepolitseinikele ja päästjatele, õpetajatest rääkimata. Residentuuri lõpetanud arst võib Eestis saada 15 000 eurot lähtetoetust ainuüksi selle eest, et ta asub viieks aastaks tööle väljaspool Tallinna või Tartut.
Selleks et raha makstaks, pole tõtt-öelda vaja isegi tööl käia. Näiteks sisekaitseakadeemia jagab 700-eurost stipendiumi Ida-Virust pärit noortele lubaduse vastu, et nad kunagi pärast kooli lõpetamist kodukandis ametikoha leiavad. Juuli lõpus sai pisike Sinimäe kool Vaivara vallas endale reaalainete õpetaja. Koguni konkurss oli! Tõsi, kardetavasti võis sellele kaasa aidata Eesti Energia otsus panna võitjale välja 6000 eurot «stardiboonust».
Vaata, kuidas tahad, varjatud «idavirulase palk» pole tuleviku-ulm, vaid tõelisus. Teatud tasu selle eest, et talud vintsutust, mida kujutab endast riigi esindajana Kirde-Eestis töötamine.
See pole alati nii olnud. Kunagine riigikohtu esimees Märt Rask seisnud otsusekindlalt vastu, et kohtunike palgad seal teiste omadest kõrgemaks tõstetaks. Rask lähtus otsuse filosoofilistest tagamaadest: peale makstes peaksime ühtlasi tunnistama, et Ida-Virumaa pole koht nagu iga teine. Mitte paik, kus elada, vaid kuhu kohtunik pärast Tartus ülikooli lõpetamist asumisele saadetakse.
Ometi on see, et kehva mainega piirkondadesse tuleb teed sillutada sajaeurostega, praegu ministeeriumide stamplahendus. Mis sellest, et «teised ei taha, mine sina, me maksame kinni»-mõtteviis ainult süvendab muu Eesti eelarvamust Ida-Virumaast.
Praegu üritame saata tuhandete eurodega Ida-Virumaale üht haritud tüdrukut Võrust, kui samal ajal läheb sealt igal aastal ära 1000 kohalikku neidu. Kui nad oleks saanud võrdse hariduse sama turvalises keskkonnas, võinuks kohalikud noored praegu täita kõik tühjad ametikohad.
Järeldus on lihtne. Investeering headesse koolidesse, eneseteostuse võimalustesse ja turvalisse keskkonda loob tulevikuperspektiivi. Võimalusi on. Ida-Virumaa on üks maailma oivakeskusi mäe- ja energiatööstuses. TÜ Narva kolledži edu taga on inimeste õhinapõhine töö ja usk piirkonna potentsiaali. Ehk ongi vaja, et algust teeksid fanaatikud? Ka Kalamajja ei tahtnud keegi kolida, kuni loomeinimesed selle teemandi ära lihvisid.