Martin Vaher

FOTO: SCANPIX

Õiguskantsler Indrek Tederi algatusel Riigikogu sotsiaalkomisjonis ettevalmistatav eelnõu alaealiste abordi vanemliku nõusoleku nõude kaotamiseks on mitte üksi ebamõistlik, vaid ka vastuolus inimsuse põhimõtete ja Eesti Vabariigi põhiseadusega.

2009. aastal jõudis meediasse skandaal, mis puhkes, kui üks hambaarst osutas õpilasele hambaraviteenust ilma vanemate eelneva nõusolekuta. Vanemad pöördusid õiguskantsleri poole, kes asus põhimõttelisele seisukohale, et hambaarst talitas vääralt, kuna alaealise patsiendi võib läbi vaadata ja talle tervishoiuteenust osutada vaid tema esindaja (vanema) nõusolekul. Õiguskantsler Tederi seisukoht oli ühemõtteline: “Alaealistele osutatavate tervishoiuteenuste puhul tuleb kindlasti saada kõigiks sekkumisteks iga kord vanema nõusolek.”

Käesoleva aasta juunis jõudis aga avalikkuse ette uudis, et Indrek Tederi hinnangul ei ole raseduse katkestamise ja steriliseerimise seadus põhiseadusega kooskõlas, kuna see riivavat alaealise naise enesemääramise õigust. Õiguskantsleri hinnangust lähtudes menetletaksegi nüüd riigikogus eelnõu, mis johtub eesmärgist tühistada seni kehtinud nõue, et alaealised peavad saama abordi tegemiseks oma vanemate (või muu eestkostja) nõusoleku.

Siinkohal ilmneb absurdne vastolu: õiguskantsler on asunud ühemõttelisele seisukohale, et alaealistele osutatavate tervishoiuteenuste puhul tuleb iga kord saada vanemlik nõusolek, ent väidab samaaegselt, et abordiks – mida meie riigis peetakse samuti riiklikult rahastatavaks tervishoiuteenuseks, isegi, kui protseduuriks puudub igasugune meditsiiniline vajadus – pole vanemlikku nõusolekut tarvis. Olukord on seda kummastavam, et abort kui sündimata lapse elu hävitamine on märksa rängemate ja sügavamale ulatuvate tagajärgedega protseduur kui hambaravi.

Siinkohal tõstatub lihtne, kuid samas põhimõtteline küsimus, millele juhtis juba 2010. aastal tähelepanu ka lastekaitse autoriteedina tuntud Liisa Pakosta oma artiklis “Siidrit osta ei tohi, last tappa võib?”: kui ühiskond eeldab, et alaealised ei ole piisavalt küpsed ja vastutustundlikud, et osaleda valimistel või teha iseseisvalt kinnisvaratehinguid ega isegi osta ja tarbida alkohoolseid jooke või tubakatooteid, siis kuidas on loogiline eeldada, et nad on piisavalt vastutusvõimelised langetamaks oma sündimata lapse tapmise otsust?

Selline riigipoolne sekkumine perekonna siseasjadesse vähendaks ka oluliselt perekonna autonoomiat ja õigust iseregulatsioonile ning võtaks vanematelt ära oma alaealiste tütarde elulise tähtsusega otsuste osas kaasarääkimise õiguse. Kui riik asetab vanemate õlgadele kohustuse oma laste eest hoolitseda ning neid kasvatada (PS § 27 lg 3), siis peab ta austama ka nimetatud kohustuste täitmiseks hädavajalikke vanemlikke õigusi.

Abordi vanemliku nõusoleku nõude kaotamise küsimust ei tõstatata praegu aga sugugi esmakordselt – sotsiaalministeerium algatas sarnase eelnõu juba 2010. aastal, kuid toona ei leidnud see toetust. Eelnõu vastu astusid lisaks Liisa Pakostale välja ka Eesti Kirikute Nõukogu, Eesti Lastevanemate Liit ja Elukultuuri Instituut. Selle toetamisest keeldus ka justiitsministeerium, mis jättis eelnõu kooskõlastamata.

Seejuures esitas justiitsministeerium oma seisukohta põhjendades väga kaalukaid argumente, tuues muuhulgas välja, et vanemliku nõusoleku nõude kaotamise tulemuseks võib olla olukord, kus teismeline tüdruk teostab abordi ajendatuna hirmust oma vanematele pettumust valmistada, olgugi et vanemad võivad tegelikult olla mõistvad, toetavad ning sündiva järelkasvu üle koguni rõõmsad.

Samuti väljendati kahtlust, kas ilma eriväljaõppeta günekoloog on õige inimene tuvastamaks alaealise meeleseisundit, tegelikku tahet ja võimet poolt- ja vastuargumente vastutustundlikult kaaluda. Tunnevad ju lapsevanemad oma tütart ja tema hingeelu võrreldamatult sügavamalt ning saavad teda selle äärmiselt raske, kaaluka ja elumuutva otsuse langetamise juures kõige paremini nõustada ja toetada.

Eeltoodut arvesse võttes tuleks õigustatult küsida, mis on 2010. aastast alates nii põhimõtteliselt muutunud, et nüüd peaks siiski alaealiste abordi vanemliku nõusoleku nõude kõigist vastuargumentidest hoolimata ära kaotama.

Kui eelnõu seekord siiski läbi surutakse, kaasnevad sellega ka uued ja väga tõsised ohud. See annaks pedofiilidele võimaluse tüdrukuid ära kasutada ilma, et vanemad või õiguskaitseorganid sellest teada saaksid – nad võivad lapseootele jäänud tüdrukut abordile sundida, et seeläbi oma tegusid varjata. Samuti saaksid oma tütrega verepilastuslikus suhtes olevad isad tütre rasestumise korral oma võigast tegu tema ema eest varjata ning seeläbi õiguslikust vastutusest hoiduda.

Lõpetuseks on põhjendatud püstitada ehk kõige põhimõttelisem küsimus sellest, kas indiviidi vaba enesemääramise õigus on ikkagi kõige fundamentaalsem väärtus, mille altarile kõik teised hüved ja eesmärgid ohvriks tuua. Kui on, siis oleks ainuõige allutada kogu seadusandlus sellele printsiibile – kui alaealisele usaldatakse otsustamine oma lapse elu või surma üle, siis miks ei peaks ta omama otsustusõigust ka teistes teda puudutavates küsimustes? Mis õigusega keelame me tal siis osalemise valimistel, sunnime talle peale koolikohustust ja karskeid eluviise või karistame teda vaba eneseteostuse eest prostituudina, kui see peaks tema eelistatav valik olema?

Võttes arvesse, et kõigest viimase kümne aasta jooksul on Eestis abordi teel tapetud 113 870 last ehk ligikaudu iga kolmas eostatud laps, mida on oluliselt rohkem kui Tartu linnas elanikke, on selge, et põhiseaduses sätestatud kõrgeid ideaale, nagu kõigi õigus elule ja võrdsus seaduse ees, ei ole meie riigis suudetud sündimata inimeste suhtes tagada.

Kui abordiseadust muuta, siis tuleks seda teha lähtudes õiguskantsler Jõksi poolt 2002. aastal välja toodud tõdemusest, et riigil on põhiseaduslik kohustus kaitsta sündimata laste õigust elule. Ja õiguskantsler Teder laste ombudsmanina võiks kordki tõestada, et ta püüab seista ka sündimata laste õiguste eest.