Heinart Puhkim: külmavereliselt tööturust

Heinart Puhkim Foto: Erakogu

Eesti tööturu suur paradoks on see, et ligi kolmandikul töötajatest on küll kõrgharidus, kuid teist samapalju on ilma igasuguse erialase hariduseta, kirjutab tööturuanalüütik Heinart Puhkim Postimehe arvamusportaalis.

Möödunud nädalal tuli teade, et Haapsalus asuv PKC kaablitehas paneb uksed kinni. Rahvusvahelisel börsiettevõttel on aktsionäride ees teatavasti kasumikohustus. Kohalike inimeste ees kohustusi ei ole. Iga investor ja tehaseehitaja tundub olevat teretulnud. Kuigi alampalga pearahaküttide aeg meie mail on vist läbi saanud. Mäletan aastatetagust PKC kontserni juhtide esitlust Euroopa Töönõukogu (European Work’s Council) ees Brüsselis, kus räägiti sotsiaalsest vastutusest eri regioonide tehaste töötajate ees. Kas ja milline on see praegu sadade läänemaa inimeste ees, kes rajasid kaablitehasele enda ja pere tulevikuplaanid?

Milline oleks väljapääs? Tundub, et intensiivsemas tootearenduses ja rahvusvaheliselt konkurentsivõimemas omatoodangus nimetuse all «Made in Estonia». EASi kaudu on riik ettevõtlusse investeerinud miljardeid eurosid uue tehnika ja seadmete ostuks, loodud on tehnoloogia arenduskeskusi ja tehnoparke. Nüüd oleks see protsess vaja viia loogilise lõpuni. Tulemust on vaja. Ekspordivõimelist suurema lisandväärtusega omatoodangut on vaja. Euroopa toetusrahade jagamisel 2021. aastani võiks see saada prioriteediks.

Otseselt inseneride puudust meil ei ole, kuid terav puudus on tootearenduse inseneridest, kes oleksid võimelised välja töötama uut kõrgema lisandväärtusega omatoodangut. Ehk oleme ennast liigselt «kinni keevitanud» materjali- ja töömahukasse lihtsavõitu tootmisse, mille eest eksportturgudel väga palju ei maksta? Kus on meie praegused leiutajad ja ratsionaliseerijad? Tundub et oleme isamaapatriotismi ehk natuke seest õõnsaks laulnud. Paari nädala pärast, 20. augustil teeme seda jälle. Omamaine tootmispatriotism ja parem elujärg suudaks ehk õõnsust natuke täita.

Venemaa keeld toidukaupade impordile euroliidu maadest mõjutab kindlasti Eesti põllumehi ja toidutööstureid. Esmalt külmutatakse ilmselt palgad. Mõned töötajad saadetakse palgata puhkusele. Kas läheb ka suuremaks töötajate koondamiseks, näitab aeg. Ei ole lihtne sõdida ideoloogia- ja majandusrindel ehk kahel rindel korraga.

Ei ole midagi praktilisemat kapitaalsest uurimuses

Juunis ilmus riigikantselei tellimusel viimase aja põhjalikum tööturu alane uurimus «Eesti tööturg täna ja homme». Tegijateks põhiliselt uurimiskeskuste Centar ning InterAct töötajad. Saime teada, 1,3 miljonist eestimaalasest on naisi rohkem, aga 621 000 töötajast on üle poole ehk 314 000 siiski mehed. Majanduslikult mitteaktiivseid üle 15-aastaseid inimesi on meil 450 000, neist pensionäre 26, õppureid 8 ja töö otsimisest loobunuid 6 protsenti.

Ehk just viimased 27 000 kaasmaalast on meie tööturu suurim probleem. Ühest küljest ei ole nad enam Töötukassa hingekirjas, aktiivsete tööturumeetmete rakendamise huviorbiidis ning kajastu ühekordses statistikas. Küll aga võib suur osa neist olla ainult osalise töövõimega ja teha ajutisi tööotsi. Kellel on maapiirkondades tuttavaid ja sugulasi, saab aru, millest jutt. Näiteks põeb Põlva, Jõgeva ja Ida-Virumaal pikaajalisi kroonilisi haigusi ligikaudu 40 protsenti tööealistest. Osa neist töötab, teine osa ehk nn osalise puudega inimestest elab meditsiiniliste näidustustega sotsiaaltoetustest, mille töölkäijad oma palgast kinni maksavad. Ka käib sealtkandist rohkem mehi tööl Soomes ja Norras. Kohapealset tööd napib, sest paarkümmend aastat tagasi lubatud väikese ja keskmise suurusega tootmistalude loomine jäi poliitiliseks miraažiks.

Võib ainult mõista seadusandja otsust püüda lähiaastatel kalli töövõimereformi kaudu tuua tööturule kasvõi osaliselt tagasi teatud arvu puudega või piiratud töövõimega  inimesi. Tõsidusest annab märku hiljutine sotsiaalkomisjoni otsus suurendada piiratud töövõimega inimese palgamäära kuni 960 euroni ehk keskmise palgani kuus, sealt edasi hakkab riiklik toetus vähenema. Saab neid inimesi olema 10 000, 25 000 või isegi 100 000, oleneb sellest, kui tasakaalustatult ja põhjalikult me selle kallal toimetame.

Suuremat mõistmist on vaja mõlemalt poolt. Ilmselt poleks praegu enam mõttekas püüda teha kõik töövõimereformi põhjamiseks ja põhjalaskmiseks. Liisk on langenud, seadusandja on selles valusas küsimuses oma otsuse langetanud, ministeeriumid tegutsevad. Võiks üritada võimaliku ära teha ja siis kas ja kuidas edasi või endisesse tagasi. Ka tööandjad võiksid üles näidata suuremat sotsiaalset vastutustundlikkust ja aktiivsemalt pakkuda võimalusi osalise töövõimega inimeste palkamiseks. Antud juhul oleks unikaalne võimalus näitamaks, et kapitalil on siiski natukene selle maa mekki man.

Kas Eesti töötaja on haritud või üleharitud?

Tööjõu-uuringu andmeil on Eesti töötajatest ligikaudu kolmandikul kõrgharidus. Samas on teist samapalju ilma erialase hariduseta. Kõrgharidus on ainult natuke üle poole juhtidel. See on meie tööturu suur paradoks. Et haritud inimesi on meil suhteliselt palju, ilma erialase ettevalmistuseta sama palju. Samas ligi pooled juhtidest on rohkem praktikud ega ole pidanud vajalikuks kõrgharidust omandada. Või on meie kõrgharidus jõudnud vahepeal natuke devalveeruda. Ei pakkunud ettevõtjale lisandväärtust ja polnud mõtet selles suunas pingutada?

Kõrgharidusega oskustöölisi on meil 10 400 ja lihttöölisi 5000. Põhimõtteliselt tuleb haridus inimesele alati kasuks. Ainult et paljudel noortel kaasnes sellega õppelaenu tasumise kohustus ja ja tööturule jõuti eakaaslastest neli-viis aastat hiljem.

Omaette küsimus on viimastel aastatel mitmesaja noore ametikooli astumine peale kõrgkooli lõpetamist. Ühest küljest tekib küsimus, kas kõrgkoolis siis ametit ei õpetata? Või tulebki mõningatel juhtudel kõrgkooli käsitleda lapsepõlve pikendusena ja korralikku ametit hakkame hiljem õppima kutsekoolis! Kuna nähtus on massiline, tulebki sellesse ilmselt mõistvalt suhtuda. Las lapsed õpivad kodus meeldivaid asju, kui neile nii meeldib ja võimalik on. Leivateenimise amet tuleb õppida hiljem. Peaasi, et lapsed mööda ilma pöördumatult laiali ei pudeneks!

Kõrghariduse kasuks räägib palgastatistika. Magistri- ja doktorikraad lisab palgale tubli kolmandiku. Iga kolmas kõrgharidusega inimene töötab tippspetsialistina, kes üldjuhul teenib korralikult. Ehk siis ikka: ega haridus raha küsi, pigem lisab võimalusi ja töötasu juurde.

Tööturuprognoos ja oskuste hindamine

Uuringu üheks tugevaks küljeks on haridusliku näitaja alusel tööturuprognoosi koostamine ja vastava metoodika väljatöötamine. Näiteks on masinatööstuse ja metallisektori personali kvalitatiivsete oskuste hindamisel jõutud päris kaugele. Täpsed kutsekirjeldused ja kutsestandardid võimaldavad hinnata ja võrrelda töötajate oskusi nii meil kui mujal. Kõrgema lisandväärtusega kodumaise tootmise jaoks on personal olemas.

Põhjalikult on käsitletud veonduse ja raudteetranspordi personaliperspektiive. Kuid ilmselt on veel liiga vähe lähteandmeid, hindamaks uue Rail Balticu raudtee personalivajadusi nii ehitamise ajal kui ekspluatatsiooni käigus. Sest egas me ainult uue raudteetrassi muldkeha kokkukuhjamisega saa piirduda! Või kavatsemegi, näpp suus, muldkeha ääres imestada ja imetleda ning mustikaid ja kukeseeni korjata, kui Poola ja Saksa spetsialistid meile uut raudteed Berliini ehitavad? Praegu on Tallinna Tehnikakõrgkoolis küll alustatud vedurijuhtide koolitamist. Aga kogu uue raudteetaristu ehitamiseks ja ekspluatatsiooniks jääb sellest väheks.

Üks tööturuprognoosi võtmeküsimusi on alati erinevate sektorite töötajate suhtarv. Eesti töötlevas tööstuses on praegu ametis ligikaudu 116 000 inimest. Just omamaine tööstus kandis kõige suuremat raskust ja vastutust viimase majanduskriisi aastatel. Teeninduses ja tugisüsteemides hõivatute arv ning osakaal: turism, finants, meditsiin, transport, haridus, side jt on suurenenud, ulatudes juba ligi 400 000 inimeseni ehk 65 protsendini kõigist töötajatest. Samas ega ainult turismimajanduse peale meil oma majandust üles ehitada õnnestu.

Veel üks delikaatne probleem meie tööturumaastikult. 2010. aastal oli mitte-eestlaste hulgas tööpuudus 23 protsenti, 2013. aastal vastavalt 12,4 protsenti. Eestlaste tööpuudus oli sel ajal vastavalt 13 ja 6,8 protsenti ehk ligi kaks korda väiksem. On, mille üle lõimumise eest vastutajatel mõelda ja tegutseda.