Orhan Oktain: konflikt konflikti järel

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Orhan Oktain
Orhan Oktain Foto: Erakogu

Venemaale sobib, et Aserbaidžaani ja Armeenia vahel on olukord terav, kirjutab Tallinna Tehnikaülikooli magistrant Orhan Oktain Postimehe arvamusportaalis.

Nädalavahetusel kohtusid taas Aserbaidžaan ja Armeenia, kelle vahel on konflikt Mägi-Karabahhi omanikustaatuse üle kestnud juba 26 aastat. Sotšis aset leidnud kolmepoolses kohtumises võttis vahendaja rolli endale Venemaa.

Venemaa soovis olla läbirääkija tõenäoliselt seepärast, et Kaukaasia on Venemaale geopoliitiliselt oluline regioon ja samuti asub Armeenias, Gjumri linnas vene alaline sõjaväebaas. Lisaks saab Venemaa võimaluse end Ukraina konflikti taustal heast küljest näidata ja kõige olulisemana vast selleks, et mingit kokkulepet ei sünniks.

Siiamaani on kohtumised olnud edutud, kuna osapooled ei ole jõudnud täielikule kokkuleppele, mille tulemusena on otsused alati edasi lükkunud. Miks pidanukski seekord minema teisiti? Selline variant kõlbab Venemaale. Venemaale sobib, et Aserbaidžaani ja Armeenia vahel on olukord terav, kuna sel juhul saab mõlemat osapoolt mõjutada.

Miks ei õnnestu Aserbaidžaani ja Armeenia vahel sõlmida vaherahu?

Armeenia on Lõuna-Kaukaasia vaeseim riik, kus elab ligi  kolm miljonit inimest. Armeenlasi elab välismaal rohkem kui neid elab nende kodumaal. Väljaspool Armeeniat elab neid kõige enam Venemaal. Armeenia jaoks ei ole Mägi-Karabahhi konflikti küsimusega kiiret, kuna Armeenia sõltub nii majanduslikult kui ka poliitiliselt Venemaast ja sellest tulenevalt käituvad nad Kremli soovide järgi.

Aserbaidžaani jaoks ei ole Mägi-Karabahhi konflikti venimine aga sobilik, kuna ligi 20 protsenti Aserbaidžaani territooriumist on suure küsimärgi all. Aserbaidžaan on teinud suuri kulutusi kaitseväele. Samuti on Aserbaidžaan lubanud mitmeid kordi võtta Mägi-Karabahhi ala tagasi kas rahumeelsel või sõjalisel teel, taastamaks oma riigi territoriaalne terviklikkus.

Venemaa jaoks on Kaukaasia regioon endiselt oluline. Eelmise aasta detsembris ütles Vladimir Putin, et Venemaa ei lahku kunagi Lõuna-Kaukaasia regioonist ning nad hoopis tugevdavad esivanemate poolt loodud positsiooni, toetades häid suhteid kõikide riikidega selles regioonis, sealhulgas Armeeniaga. Pidagem meeles, et alates 1994. aastast on Venemaa säilitanud sõjaväebaasi Armeenias koos 4000 sõduriga. (Agayev 2014)

Suuresti on Venemaa huvi konflikti üleval hoida (ja vajadusel aktiivseks muuta) seotud turgudega, milles tulevikus võib ta hakata Aserbaidžaaniga konkureerima.

Erinevad torud, samad riigid

Venemaa gaasi müügiedu ELi riikidele on varjutanud Ukraina konflikt. Aserbaidžaani energiavaldkonnale on Ukraina konflikt mõjunud pigem positiivselt, sest Euroopa Liit plaanib leida üha enam alternatiive Venemaa gaasile. Üheks sobivaks kandidaadiks oleks Aserbaidžaani gaas. Venemaa on varemgi Euroopa Liitu Venemaa-Ukraina gaasitülide tõttu alt vedanud, kuid nüüdseks on Euroopa Liit asunud üha aktiivsemalt otsima alternatiive Venemaa gaasile. Tõenäoliselt ei suudaks Aserbaidžaan rahuldada kogu Euroopa gaasivajadusi, kuid mingi osa Euroopa gaasitarbimisest kindlasti.

Aserbaidžaan on praegu rikkam ja tugevam kui kunagi varem, kuid vaatamata sellele on valupunktiks jäänud Mägi-Karabahhi küsimus, seda nii sotsiaalses kui poliitilises võtmes.

Viimaste aastate jooksul on edukalt suudetud säilitada majanduskasv, mis sõltub enamasti energeetilistest ressurssidest, millest olulisemateks on nafta ja gaas. Hetkel on peamiseks naftajuhtmeks Bakuu-Thbilisi-Ceyhan ja gaasijuhtmeks Bakuu-Thbilisi-Erzurum. Mõlemad torujuhtmed alustavad teekonda Aserbaidžaanist, läbides Gruusia ning lõpetades Türgis.

Tulevikuks on projekteeritud hiiglaslik gaasiprojekt, mis kannab nime TANAP (Eesti keeles Trans-Anatoolia gaasijuhe). Projekt allkirjastati 2012. aastal Aserbaidžaani ja Türgi vahel ning peaks valmima 2018. aastaks. Torujuhtme pikkuseks on kavandatud ligi 2000 kilomeetrit ja gaasimahuks esialgu 16 miljardit kuupmeetrit gaasi. Torujuhe algab Aserbaidžaanist, läbides Gruusia, Türgi ja minnes edasi Euroopasse. See projekt on otsene konkurent Venemaa gaasiprojektile South Stream, mis osaliselt hõlmab samu riike, kes osalevad TANAP projektis.

Hiljutised ELi ja Venemaa vahelised vastasseisud viivad ELi tähelepanu veelgi enam Kaspia regiooni suunas. Aserbaidžaani jaoks oleks Euroopa Liidu sugune gaasipartner hea alternatiiv, kellele oma gaasi müüa nii oma majandusliku kui ka poliitilise stabiilsuse tõttu. (TANAP 2013)

Artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti.

Allikad:

* Agayev, Z. (2014). Putin Stirs Azeri Angst That Russia Is Sett o Extend Sway – Bloomberg, 7. aprill

* TANAP DOGALGAZ ILETIM A.S. (2013) Trans-Anatolian natural gas pipeline project, Environmental Impact Assessment application file.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles