FOTO: Urmas Nemvalts

Justiitsminister andis eile oma selgesõnalise käskkirjaga kõlava stardipaugu vaidlusele advokatuuriga. Küsimus on selles, kui palju peab maksumaksja tasuma advokatuurile õigusabi andmise eest neile inimestele, kes ise advokaati palgata ei jaksa.

Vaieldavad küsimused tõotavad aga minna tunduvalt põhimõttelisemaks kui pelgalt üks rida riigieelarves. Kas riik saab sundida advokatuuri liikmeid andma riigi õigusabi odavamalt, kui on nende töö turuhind? Kas advokatuur on kutseühing nagu iga teinegi või peab täitma talle seadusega antud eristaatusest lähtudes ka erilisi kohustusi?   

Advokatuur on siiani asja käsitlenud nii, et riigi õigusabi juhtumid antakse neile advokaatidele, kes on nõus neid pakutud tunnitasu eest tegema. Ja kui vabatahtlikke on liiga vähe, siis küsib advokatuur raha juurde. Justiitsminister ütleb oma eilses käskkirjas, et raha juurde ei anta ning advokatuur peab hakkama riigi õigusabi põhimõtteliselt teisiti korraldama.

Riik on andnud advokaatide tsunftile erilise staatuse ja seega advokaatidele võimaluse müüa oma teenuseid kõrgema hinnaga, kui teised juristid küsida saavad. Selle eest peaks kõik tsunfti liikmed võrdselt kandma avalik-õiguslikku kohustust: andma riigi pakutud hinnaga õigusabi neile, kes turuhinnaga advokaati palgata ei suuda.

Mingil moel on tegu maailmavaatelise vaidlusega vaba turul tegutsemise ja riikliku sunni (tasakaalu) üle. Eripärane on see, et advokatuur on olemuselt tsunftiajastu jäänuk vabaturumajanduses. On sisukaid argumente, miks on advokaadid jäänud turutõkete purustamise ajastul üheks vähestest, kelle ametiala on eriliselt kaitstud ja kes ise korporatiivselt otsustavad, kui palju nad uusi ametikaaslasi juurde võtavad.

See tähendab aga ka seda, et advokaatide turg ei ole vaba samamoodi nagu näiteks kosmeetikute turg. Kas oma eriõiguste eest seisvad advokaadid kaitsevad vaba turgu? Kas advokatuurile kohustust peale suruv minister on seega vaba turu vastane? Ilmselgelt pole seda asja võimalik nii ühemõõtmeliselt käsitleda. Küllap hakataksegi vaidlema ja vastuseid otsima kohtus. Omaette teema on eelarvepiiri ületamine. Advokatuur ennustab, et selle aasta viimaste kuude kulu saab katta järgmise aasta eelarvest. Järgneb jutt, et kui riik raha juurde ei anna, siis järgmisel suvel ei saa enam üldse riigi õigusabi anda.

See sarnaneb väljapressimistaktikaga, mida oleme varasematel aastatel mõneski avaliku elu valdkonnas näinud: kui riigilt maksumaksja raha juurde ei saa, siis variseb maailm kokku. Kui niisugust teguviisi lubataks, kaotaks eelarvestamine mõtte ja maksumaksja raha üle otsustamine pöörataks pea peale. Esmalt ikka põhjendused, kokkulepped ja riigikogu otsus ning alles pärast seda kulutamine.