Hardo Pajula.

FOTO: Postimees.ee

Üleüldse, kui palju kummalist saaks öelda selle kadunud Kakaania kohta!

Ta oli näiteks keiserlik-kuninglik ning keiserlik ja kuninglik; ühte neist kahest märgist, k.k. või k.j.k., kandis seal iga ese ja isik, aga ometi läks tarvis salateadust, et suuta alati kindlat vahet teha, milliseid instantse ja inimesi nimetada k.k. ja milliseid k.j.k. Kirjalikult nimetas ta end Austria-Ungari monarhiaks ja suuliselt laskis end Austriaks kutsuda – niisiis selle nimega, millest ta oli piduliku riigivandega loobunud, aga mille ta hoidis alal kõigis tundeasjades selle märgiks, et tunded on niisama tähtsad nagu riigiõigus ja eeskirjad ei tähenda tõelist elutõsidust,» kirjutas Esimese maailmasõja künnisel oma «Omadusteta mehes» Robert Musil.

«Maailma poliitika mängulaual on tänane Euroopa Liit eilne Austria-Ungari impeerium,» sekundeeris talle kuus aastat tagasi ilmunud artiklis «Perhapsburg» USA välispoliitika ekspert A. Wess Mitchell. Tõepoolest, nii mõneski mõttes on Euroopa Liit Kakaania mantlipärija. Nii nagu Habsburgide monarhia, pole ka Euroopa Liit rahvusriik, vaid riikide, rahvaste, tsentraliseeritud bürokraatia ja kohaliku autonoomia kummaline sasipundar ja sarnaselt Austria-Ungariga on see kasvanud vabatahtlike ühinemiste teel. Ka Kakaaniat hoidis koos rahvusülene koorekiht. Peamine erinevus seisneb selles, et Euroopa Liidus on ohvitserkonna rolli endale võtnud ärieliit, tippbürokraadid olid sideaineks siis ja on seda ka nüüd.

Austria-Ungari keisririik lubas Saksamaa ja Venemaa vahele kiilutud Kesk-Euroopa väikerahvastel suhteliselt lahedalt ära elada, andis neile laialdase kultuurilise ja piiratud poliitilise autonoomia. Euroopa Liit on vorminud kommunismiikke alt vabanenud Ida-Euroopa väikeriikide seadusi, kohendanud nende õigus- ja haridussüsteeme ning ehitanud siia teid, sadamaid, veepuhastusjaamu, muuseume ja mida kõike veel. Eelkõige on endine sotsialismileer näinud aga Euroopa Liidus NATO kõrval veel üht julgeolekugarantiid Venemaa vastu.

Habsburgide monarhia peamine välispoliitiline funktsioon oli pakkuda Lõuna- ja Kesk-Euroopa kristlikele rahvastele kaitset Osmanite impeeriumi eest. Lisaks sellele täitis Kakaania Saksamaa ja Venemaa vahelise geopoliitilise tühimiku ning oli kuni 19. sajandini seega võtmemängija Euroopa riikide jõutasakaalus. Habsburgide allakäik algabki Osmanite riigi lagunemisega. Ägenev konkurents türklaste alt vabanenud territooriumide pärast Venemaaga sunnib Viini üha enam Saksamaa juurest abi otsima ning Austria-Ungarist saab tasapisi Berliini sõltlasriik. Esimese maailmasõja alguseks on Habsburgide impeerium oma geopoliitilise tähtsuse minetanud ning nelja aasta pärast lakkab see riik olemast.

Kakaania kogemus näitab A. Wess Mitchelli sõnul esmajoones seda, et kahe monoliitse ja saamahimulise suurriigi vahele jäänud paljurahvuseline võimkond kistakse pikapeale liigestest lahti. Oma idapiiril Venemaaga kokku põrganud Brüssel vaatab praegu abiotsivalt Washingtoni poole. Erinevalt Austria-Ungarist on Euroopa Liit sõjaliselt olnud aga algusest peale USA sõltlaskond – just see hoidis teda külma sõja päevil ühtsena. Nüüd on olukord muutunud, Venemaa ei ole huvitatud enam terve maailma kommunismiusustamisest ja majanduslikud kaalutlused tõukavad mitmeid Euroopa riike pigem Moskva orbiidile. Edasine on suuresti sideaine sitkuse küsimus. Kui kaua suudab praegune rahvusülene eurofiilne eliit oma võimu säilitada? Hetkel uuristab võlaplinder euromörti seestpoolt ja Ukraina kriis väljastpoolt.