Marti Aavik: radikaalne ilmamuutus

Marti Aavik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Marti Aavik
Marti Aavik Foto: Peeter Langovits

Homsest alates on Eestis paariskuupäevadel õhutemperatuur 22 kraadi ja päike paistab. Aasta läbi! Vahelduse mõttes on paaritutel kuupäevadel sooja 24 kraadi Celsiuse järgi ning mõõdukas pilvisus.

Kogu aeg puhub kerge, paitav tuul. Vihma sajab igal öösel kolmest viieni, just nii palju kui vaja. Mõnel korral aastas sajab vihma tublisti ka päevasel ajal, et inimesed saaksid nautida piiskade katusele kukkumise heli. Aga sellest teatatakse ette vähemalt sama aegsasti nagu euro tulekust.

Otepääl Kekkoneni rajal ja veel mõnes Eesti paigas saab olema kogu aeg lumerikas talv. Pool Pühajärvest on kalameeste rõõmuks kaetud jääga – puuri ja sikuta. Pakane on väsimata (jõe ja) järve pinnal tööl. Pool Pühajärvest jääb aga suviste mõnude nautimiseks.

Kõik see saab võimalikuks, sest leiti üles Ilmataat. Jah, ta pole muinasjututegelane. Ka puhuv tuul pole loodusnähtuse kohta kasutatav animistlik metafoor, vaid reaalne isik, ta puhub. Kui on olemas isik, siis saab teda ka juhtida – allutada ja käskida. Või tsiviliseeritumalt – astuda lepingulistesse suhetesse.

Eesti valitsus ei ole ilmategelastega kuidagi jõhkralt manipuleerinud. Poolte kohustused on lepingus üles tähendatud. Ilmataat asutas e-äriregistri kaudu osaühingu ning on ka e-maksuameti klient. Teistesse riikidesse laienemise kava värskel ettevõtjal pole, sest Eesti lihtsalt on nii ülekaalukalt hea.

Ilmataadile meeldib väga läbipaistev asjaajamine ning kergesti mõistetav maksusüsteem. Üldse kohe ei taha mingite väljamaa paleeintriigide mõistatamisega ajurakke vaevata, seletas Ilmataat.

Kõik ei ole siiski roosiline. Eesti ettevõtjad pole ootamatu lepinguga sugugi üksmeelselt rahul. Eesti majandust tabab uus hoop. Turiste hakkab Eestisse tulema tõesti palju, aga padjapüüri silumine on odav töö – ei sugugi kõrgtehnoloogiline.

Palitumüüjad kannatavad, tööta jäävad soojustajad ja kütjad. Uute majade ehitamine läheb küll odavamaks, aga teiselt poolt  ei taha keegi vanade paksu villakasukaga – seinte eest enam endist hinda maksta – müügihuvilised majaomanikud pole rahul ning pangad on mures.

Välismaist bensiini põletame automootorites edasi, aga kohalikest kütustest sooja tootmine langeb ära. Üks suur põhjanaabrite energiaettevõte peab uut ilma investeerimistingimuste rikkumiseks ja ähvardab Eesti riiki kohtuasjaga.

Küsitakse, miks tegi valitsus Ilmataadiga lepingu nii äkki. Polnud aega aruteludeks. Miks ei korraldatud riigihanget, et kogenud projektijuhtimisfirmad oleksid saanud Ilmataadi omast paremat hinda pakkuda?

Isegi ideaalse ilmaga tuleks kohaneda, nagu hirmsal kombel vahelduvagagi.

Copy
Tagasi üles