Ootamatult linnapilti tekkinud Karl Kikase skulptuur.

FOTO: Indrek Sarapuu

Kas elate linnas või maal?» küsib uuringufirma küsitleja minult telefonikõne lõpetuseks. «Elan vallasiseses maakonnakeskuses,» kostan. Küsitleja vaikib hetkeks ja siis ütleb: «Selge, sain aru.» Mina mõtlen, et huvitav, millest ta küll aru sai.

 Kas tal oli variantide hulgas selline kastike olemas või lihtsalt oli kaval ja tegi risti sinna, kuhu oli kirjutatud «maa». Ju seal maal elavad veidrikud ja ega «normaalseid» mehi sinna enam jäänud ei ole – kõik Soomes või Norras tööl, naised kauplustes müümas. Põlvamaa ajalehe Koit kultuuri-, haridus- ja ka sporditoimetajana olen mõelnud me vahvale maakonnalehele reklaamlausegi: «Mehed on Soomes, Koit on kodus.»

Aga ilma naljata – kus ma siis õigupoolest elan? Kas linnas või maal või mõlemas korraga? Põlva on nüüdseks aastapäevad liidetud teda ümbritsenud vallaga. Piir linna ja maa vahel oli ammu hägune. Valimisedki sai peetud nii, et moodustus uus tervik, seda küll ainult juhtimise osas. Muidu ajab üks ikka valla, teine linna asja, ja tulevikuprognoos on, et edaspidi pääseb vallapirukat jagama ainult linna häältega. Maa hääbuvat.

Kõige parem indikaator ühe omavalitsuse elus näikse olevat igasugu sündmused. Põlvas on juhtunud nii, et vanemat ja lihtsakoelisemat rahvast tirib lõõtsa, vähe särtsakamat teatri poole, ja noorem tirib hoopis Tallinnast nutikamat ja kodanikuteadlikumat rahvast hea muusikaga metsafestivali poole Intsikurmu.

Lõõtsarahvas jättis tänavu lausa märgi maha, sest neil on vallaraha rohkem käes. Põlva kultuurikeskuse ette trepile tekkis enamikule tundmata kunstniku Juhan Veini valmistet skulptuur lõõtsamees Karl Kikasest. Eks väikelinna funktsionääridegi hulgas on pärast seda kunstiakti küsimusi tekkinud. Avalikult sellest rääkida eriti ei taheta – äkki kaob töökoht. Mõni ema hirmutavat taiesega lapsi. Ilu on vaataja silmades ja Kanepi kihelkonna rahvas on rõõmus, et naabrid nende oma Kikase Põlvas püsti seadsid.

Kõik see on pannud mõtlema, mis võiks olla kohaturunduslikult tähtsam. Kas see, et meie linnas/vallas toimub kogu aeg miskit, või siis on targem reklaamlause «Tulge meile elama, meil ei toimu ühtegi suuremat palagani»? Äkki meie linnake ei peagi olema ühegi asja pealinn? Seevastu saavad lapsed käia heade õpetajate koolides, pangaautomaadid ja -kontorid töötavad, poodide valik on piisav jne. Töökohti on ja tuleb juurde, sest meil on hää elada. Enamik väikelinna inimesi ei pea ju sugugi lõõtsa mängima ega isegi mitte suve armastama, nagu linna loosung uhkelt kuulutab.

Kui Põlva veel omaette linn ja vald oli, näitas reibas ja vahva Põlva viimane vallavanem Mati Meeliste mulle üht kabinetti ja palus arvata, mis on pildil valesti. Ma ei saanud kohe aru. Siis pööras ta mu tähelepanu töölauale, mis oli ühe töötaja jaoks parajaks saetud. Selmet moodsat tooli kangidega üles-alla kruttida, sooritati mööbliesemega tagasipöördumatu toiming. See mõistupilt kujutab hästi maal/linnas tekkinud olukorda: ametikohalt minnakse jalad ees.

Kui mõelda, siis kas ei oleks maaelu tulevikuvõti see, et saaks vähemalt avaliku teenistuse paremini roteeruma. Need, kes oma ideed kolme-nelja aasta jooksul on teostanud, läheksid tegutsema teise valdkonda, tekitaksid uusi ettevõtmisi.

«Aga Vanal Võromaal, Põlva kihelkonnas läheb elu hästi. Intsikurmus mängitakse hääd muusikat ja Setos valitakse sootskadeks toredaid inimesi,» ütlen telefoniküsitlejale. Ta häälest võib aru saada, et teda see tõesti ka huvitab.

Pealkirjas püstitatud küsimusele on vastus tegelikult imelihtne – Põlva kihelkonna suurimaks linnaks oli, on ja jääb Võru.