Henrik Roonemaa

FOTO: Erakogu

Niisiis Vladimir Putin peab praegu Ukrainas 21. sajandi sõda, nagu spetsialistid ütlevad. Asümmeetriline konflikt. On sõda ja ei ole ka. On armee ja ei ole ka. Keegi nagu tulistab kedagi ja midagi liigub üle piiri, aga kes või mis või kustpoolt kuhupoole, seda me eriti ei tea. Venelased? Ukrainlased? Mässulised? Kasakad või tšetšeenid? Teame ainult, mida öeldakse, ja saame valida, kumma poole infot uskuda. Sama vägev innovatsioon käib praegu Venemaal internetis.

Me naersime, kui Austraalia hakkas kodanike kaitseks internetifiltrit ehitama. Naersime, kui Hiina hakkas oma suurt tulemüüri ehitama. Naersime, kui Türgi hakkas Youtube’i ja Twitterit keelama. Naersime isegi siis, kui Eesti maksuamet netikasiinosid blokeerima hakkas.

See on internet, saage aru, ütlesime me leebelt muiates. See on inimajaloo suurim saavutus, tõeline piirideta suhtluskanal. See on valguse võit pimeduse üle. Seda ei ole võimalik kotti tagasi toppida, pole võimalik tsenseerida. Iga pisike inimene on nüüdsest info peremees. Enam ei saa te meid propagandaga üle ujutada, pikka aega paljudele inimestele valetada. Kollektiivne aju saab teada. Mis on kord internetti pandud, seda enam kinni ei püüa. Araabia kevad pidi seda tõestama.

Twitteri-revolutisoon, nagu siis räägiti. Tuhanded ja tuhanded noored inimesed, telefonid käes, kurjade korrumpeerunud tagurlike vanameeste vastu eksprompt-meeleavaldusi organiseerimas, terved suured riigid nende ees kaitsetud. See pidi sealt hakkama levima nagu kulutuli ning mitte peatuma enne, kui terve maailm on vabastatud ja kättpidi võrdsete võimalustega infoühiskonda toodud.

Aga Vladimir Putin on kõigest paari aastaga kõikvõimsa interneti niimoodi puuri pannud, et meil siin jääb üle suu lahti imestada. See, mis pidi olema võimatu, on osutunud vägagi hästi võimalikuks. Nüüdsest on Venemaal nii, et kui sa oled blogija ja sul on vähemalt 3000 lugejat, pead end riigiametis registreerima ning edastama neile oma pärisnime ja aadressi.

Kõik selle nimel, et netis ei leviks laim, ekstremism ega avalikku korda ohustav info. Venemaa kolm suurimat sotsiaalvõrgustikku Vkontakte, Odnoklassniki ja Moi Mir on nüüd Kremli sõpradest ärimeeste kontrolli all. Kui tahad vene internetis midagi ebasobivat piiksatada, viivad kõik teed kiiresti pisikesse kambrisse.

Aga Twitter ja Facebook, ütlete te. Need on ju vabad! Tahaks näha, kuidas Kreml Facebooki tsenseerima hakkab! Ka sellele on mõeldud. Äsja sai Putini allkirja seadus, mis kohustab kõiki netifirmasid Venemaa kodanike kohta käivat infot säilitama Venemaa piires ning seda võimude nõudmisel ilma kohtuotsusteta üle andma.

Ametlik põhjendus: kaasmaalaste kaitsmine läänes lokkava küberkuritegevuse vastu. Juulis kuulutas Venemaa välja võistluse: kes iganes suudab internetti anonüümselt kasutada võimaldava võrgustiku Tor lahti muukida, saab 110 000 dollarit. Loeme, et Tori kasutavad pedofiilid ja muud kurjategijad. Ei loe, et paljudes suletud ühiskondades ka dissidendid.

Selline tunne on, nagu vaataks pealt, kuidas keegi paneb Rubiku kuubikut kokku. Iga pisike liigutus omaette ei tähendagi palju, aga järk-järgult võtavad küljed värvi. Paar osavat keerutust veel ja ongi valmis. Näete, ei ole ju nii keeruline.

Eile sai Edward Snowden loa veel vähemalt kolm aastat Venemaal viibida. Miks ka mitte, sest suuresti on ta oma töö teinud. Snowdeni jääkprodukt on hirmuõhkkond. Kui su elu ja tervis ikka otseselt sõltuvad sellest, kas su tegevus on anonüümne või mitte, siis kas enam ikka julged uskuda, et internetis veel üldse midagi anonüümne on?

Vaat niimoodi topitakse internetti kotti tagasi.