Eigen leiab, et rahvusriikide valitsusmudel on tänasel globaalse äri ajastul aegunud, vaja on paradigmamuutust ning piiriülene koostöö on möödapääsmatu.
Toiduteadlane Heribert Watzke on Šveitsis kokku toonud keemia, toitumis- ja neuroteaduse, otsimaks parema toidu saladust. Ta on keemiku taustaga ja oli 80ndatel osaline Syracuse meeskonnas, lahutades vee vesinikuks ja hapnikuks, et luua alternatiivenergiat. Watzke leiab, et keetmise-küpsetamise oskus mängis olulist rolli evolutsioonis ning inimene pole mitte karnivoor ega vegetaarlane, vaid «coctovore» (sõnast «cook» - küpsetama, toitu valmistama). Tema sõnul pole inimesel mitte üks aju, vaid kaks – üks peas ja teine kõhus. Meie tark kõht on osaline otsustamises ja lihaskontrollis, optimeerib ise seedeprotsessi, keemilisi ja mehhaanilisi süsteeme. Kõhus on 400 m2 pinda, 20 tüüpi neuroneid, kokku 100 miljardit.
Mida on õppida taimedelt?
Noa laeva loos on põhimõtteline viga: kõik loomad küll, aga kus on taimed? Piibel räägib kõigist elusolenditest… Elusolendi tunnusteks on teadvus ja liikumisvõime. Kuidas siis taimedega on? Taimede neurobioloog Stefano Mancuso leiab, et taimedel on keerulisem teadvus kui osal loomadel: nad suudavad tajuda vähemalt 15 erinevat keemilist protsessi, suhelda omavahel, teiste taimeliikidega ja loomaliikidega. Näiteks kasutavad taimed putukaid ja isegi linde, roomajaid ja väikseid imetajaid tolmlemisprotsessis õietolmu transpordiks. Ka ei saa öelda, et taimedel pole liikumisvõimet. Nad liiguvad kasvades, õite avanedes, valguse järgi pöördudes, on isegi võimelised magama. Taime juuri uurides leidis Mancuso juureotsa lähedalt imepisikese «ülekandeala», kus on hapnikutarbimine on kõrgem kui mujal, ja mis edastab signaale, mis on ajusignaalidega sarnased. Juurestikud moodustavad võrgustikke – ehk on struktuurilt sarnased neuronitega ja miks mitte ka internetiga. Võibolla on just taimedelt võimalik õppida, kuidas võrgustikke arendada?