Jüri Pihl

FOTO: Liis Treimann

Kui suve keskpaigaks on uppumissurma surnud juba üle poole­saja inimese, võime olla kindlad, et tänavune aasta lööb lisaks kuumarekorditele veel väga kurva uppumissurmade rekordi.

Lein on kümnetes Eestimaa peredes. Eesti riik ei tohi, käed rüpes, täies elujõus inimeste surmaminemist pealt vaadata. Turvalisus ei tähenda ainult vähest kuritegevust, vaid ka seda, et riik hoolib oma inimestest, tagades võimalikult ohutu elukeskkonna, ja vähendab tõenäosust ohuolukorda sattuda.

Maanteeameti 2005. aastal tehtud uuringu järgi on liikluses hukkunud inimese hind üks miljon eurot. Uppumissurma nn hind on ilmselt veidi väiksem, kuna varakahjusid (auto, teepostid, teepeenrad, asfalt, reostuse koristus jne) ei ole, aga igal juhul on inimelu kallis, väga kallis.

Edu tagab juhtumite analüüs

Kindlasti saab surmade põhjusi otsida kuumadest ilmadest ja alkoholi liigtarvitamisest, kuid oma osa on ka probleemi vähesel teadvustamisel. Tähtis roll surmade ennetamisel ja inimelude kaitsmisel on järjepideval ennetaval teavitustööl. Päästeameti «Kui võtad, võta kuivalt!» kampaania on tervitatav, kuid sellest on ilmselgelt jäänud väheks.

Ennetuses toob edu iga traagilise juhtumi analüüs ja sellele tuginevad otsused. Oluline on iga uppumissurma juhtumipõhiselt analüüsida, selgitada välja põhjused, miks see juhtus, vaadata kohta, kus see juhtus, ja mõelda, kes ja kuidas oleks saanud õnnetust ära hoida. Analüüsi suutlikkus ja kogemus on olemas siseministeeriumil, kuhu infot õnnetuste kohta saab koguda nii politseilt, päästjatelt kui ka kohalikelt omavalitsustelt.

Kuna rannaalade heakorra ja turvalisuse eest vastutavad kohalikud omavalitsused, siis see on koht, kus siseministeerium ja kohalikud omavalitsused peavad kiiresti tõhusalt tööle hakkama.

Siseministeeriumil on siin selgelt juhtiv roll ja ma ootan väga, et ühes majas töötavad sama erakonna sise- ja regionaalminister kuumarabandusest toibuvad ja tööle hakkavad.

Ministeerium peab tulemusele orienteeruma ja ministrid ning ametnikud ise uskuma, et surmade arvu on võimalik vähendada, mitte kandma hoiakut, et iga inimese enda vastutus on oma võimeid ja ujumisoskusi hinnata.

Nii nagu on olnud võimalik vähendada liiklus- ja tulesurmade arvu, on võimalik ennetada ka uppumissurmasid, kuid selleks peab toimuma analüüs, plaanipärane ja koordineeritud tegevus.

Näiteks võib tuua liiklussurmade vähendamise. Minu siseministriks tööle asumise alguses 2007. aastal üllatas mind negatiivselt kujunenud arusaam, et kasvav liikluses hukkunute arv on paratamatus.

Ma võtsin südameasjaks sellist suhtumist muuta ning liiklussurmasid vähendada. Raske ja järjepideva tööga see ka õnnestus ja tegevus on osutunud jätkusuutlikuks, sest rajasime meetmed õigele vundamendile.

2008. aastal hukkus liikluses 132 inimest. See on väikseim näitaja 1950. aastate algusest alates. 2007. aastal kaotas liikluses elu 196 inimest ning 2006. aastal oli hukkunuid 204.

Märkimisväärselt on vähenenud vigastada saanute arv – kui 2007. aastal sai liiklusõnnetustes kannatada 3271 inimest, siis 2008. aastal oli sama näitaja 2398. See tõestab, et sihipärase tööga on võimalik oluline muutus hea tulemuse suunas.

Nõuanded tegutsemiseks

Abipolitseinike, vabatahtlike päästjate ja kodanikuühenduste kaasamine ning koostöö politsei ja päästjatega on kiire ja tõhus moodus,  kuidas õnnetustele altimatele supluskohtadele nn patrulle saata, reide korraldada või ohustatud rühmale suunatud teavitustööd teha.

See tegevus vajab aga kindlasti siseministeeriumi-poolset planeeritud tegevust ja koordineerimist, sest omavalitsustel ei ole enamasti vajalikku kogemust ega kompetentsust õnnetusjuhtumite analüüsiks ega vabatahtlike ettevalmistamiseks.

Kuna enamjaolt juhtuvad uppumissurmad valveta ujumiskohtades, siis tuleb siseministeeriumi ja kohalike omavalitsuste koostöös viivitamatult analüüsida, kuhu paigutada hoiatussildid, mis tuletaksid meelde vettehüpete ja alkoholijoobes ujumise ohtlikkust ning manitseksid vee äärde puhkama tulnud inimesi oma perekonnaliikmetel või kaaslastel silma peal hoidma.

Tulevikku vaadates on vaja kohustada omavalitsusi iga-aastaselt suplus-, aga ka talvised jäälemineku kohad üle vaatama ning ohtlikke kohti markeerima. Igal omavalitsusel on sellistest kohtadest kindlasti ülevaade olemas.

Ma ootan, et sise- ja regionaalminister teadvustaksid oma vastutust uppumissurmade vähendamisel, koondaksid ekspertteadmisi, usuksid ise surmade ennetamise võimalikkusesse, keskenduksid tulemuslikkusele ning teeksid koostööd asutuste ja kodanikuühendustega. Siseministeerium peab suutma õnnetussurmade arvu vähendada, sest see on üks ministeeriumi põhiülesandeid.

Uppumissurmade ennetamisega tuleb hakata tegelema kohe, mitte oodata ära puhkuse lõppu või ilmade jahenemist. Iga veekogu äärde puhkama läinud inimene väärib elu.