Mart Kivastik: otsi meest!

Mart Kivastik. Foto: Sille Annuk

Kõik sai alguse Herbertist. Tema nime ma muutsin ära, lihtsalt igaks juhuks. Oma nime ma ei hakka muutma, sest mind see palju ei aitaks. Herbert kutsus meid, oma sõpru, enda juurde tallu külla. Tema talu asub pärapõrgus, Tartust sada kilomeetrit, peaaegu Läti piiri ääres. Inimesi seal ei ole. Isegi vargaid ei ole. Majauksed on lahti, aga senimaani pole miskit ära viidud.

Herbert ostis selle maja viis aastat tagasi, siis oli see kokkukukkumise äärel. Ajas selle püsti, asendas alumised palgid, mis olid mädanenud, pani uue katuse ja põrandad, lasi ahjud ära parandada. Kokkuvõttes oli terve hunnik tööd. Mis tähendas muidugi sama suurt hunnikut raha. Aga lõpuks sai maja valmis ja Herbert tahtis loomulikult sellega uhkustada. Miks mitte?

Ta kutsus ainult mehi. Herbert ütles – ja selle ma oleksin pidanud endale meelde jätma –, et kui on ainult mehed, siis ei minda riidu, sest ei ole, kelle pärast. Keegi ei esine, keegi ei taha olla parem, keegi ei püüa näida keegi teine. Naiste juuresolekul tekib alati mingi jama. Mehed lähevad tülli ja kisklema. Ma ei mäletagi, võibolla keegi jorises vastu, aga kokkuvõttes otsustati ära proovida elu ilma naisteta, elu nagu kosmosejaamas.

Me olime talus terve ööpäeva. Sõime, jõime, grillisime. Siis jalutasime metsa ja tagasi, siis sõime, jõime ja grillisime. Nii hommikuni välja. Ja oh imet! Meist said paremad sõbrad, kui me enne olimegi. Osa tegi lõket, osa tassis vett, osa pesi vabatahtlikult nõusid, mis naiste kohal olles oleks ju olnud täiesti mõttetu töö! Osa ei teinud üldse midagi, vahtis n-ö lakke ehk taevasse – aga ei mingeid pahandusi. Valitses mehine idüll.

Järgmisel päeval sõitsime Tartusse tagasi. Kõik naeratasid veidi lollakalt, mis kõrvalt vaadates võis päris narr välja näha. Tartus viskasime kotid ära, et saame hiljem uuesti linnas kokku. Oli tekkinud selline maleva tunne, ei raatsinud sellest kuidagi lahkuda. Suurem osa kadus loomulikult koju ja välja ei ilmunudki.

Mina ja Herbert saime siiski linnas kokku. Tolgendasime mööda hansapäevi, aga pärast talu tundus linn üsna mõttetu. Kõik kohad olid inimesi täis, polnud ruumi hingatagi. Vaja oli varju! Oli ju vaja? Varjualuseks valisime me loomulikult ühe kõrtsi. Sest mida paremat saaks olla kui varjualune, kus müüakse veini. Ma vist unustasin öelda, et selleks ajaks olid meil juba naised? Sellised pooltuttavad, tänavalt leitud, aga kenad. Üks hele, teine tume.

Esialgu mingit jama ei tekkinud. Ja mina olin muidugi algusest peale kindel, et naised iseenesest veel õnnetust kaela ei too. Herbert ütles, et ta on (naiste) asja põhjalikult uurinud ja et tasub olla ettevaatlik. Herbert on insener, põhjalik inimene, ma oleks pidanud teda rohkem kuulama. Muud ei midagi, aga ma võtsin juba kergelt tuure üles. Herbert ütles, et pangu ma ennast tähele, maal oleks ma jäänud väga rahulikuks.

Aga olgu. Vahepeal olime me kohta vahetanud. Kolisime Rüütli tänavale. Varju enam vaja ei olnud. Oli juba üsna õhtu. Ja siis ma juba seletasin midagi. Too heledapäine oli tegelikult juba Eestist läinud. Oli siin ainult korraks käimas. Kui kõik ilusad naised Eestist ära lähevad, siis meil küll võibolla pole pahandusi, aga elu oleks väga üksluine. Ma ütlesin, et muidu on ta kena, aga kõrvarõngad on liiga suured, ilma nendeta oleks parem. Ta ütles, et mu jutt teda eriti ei huvita.

Võib mulje jääda, justkui ma olin mõne veini ikka joonud, ja see pole vale. Mul ei ole midagi varjata. Enda järgi ma aru ei saanud, aga Herbert näis väsind. Üsna loppis oli. Kui ma uuesti tüdruku poole vaatasin, olid sel kõrvarõngad kõrvust kadund nagu tina tuhka. Ma vist hakkasin sellest mingeid järeldusi tegema, aga koht pandi kinni, Herbert tahtis koju, mina ei tahtnud, kas on võimalik, et ma hakkasin tüdrukut jälitama? Kui kõike arvestada, siis on see absoluutselt võimalik.

Ma vist unustasin öelda, et kui me maalt tagasi jõudsime, võtsin ma kodust jalgratta. Sellepärast, et ma olen niikuinii kogu aeg rattaga. Ma panin isegi tuled põlema. Ja hoolimata tuledest ja kõigi teiste eeskirjade täitmisest panin ma korraliku käntsa. Mida ma tavaliselt ei tee. Ma võin jalgrattaga sõita, kuidas tahan: käed lahti, jalad lahti, üldse lahti ja ei kuku. Kõige hullem, et ma kukkusin kõige valemal ajal üldse. Ma kukkusin rattaga otse politsei nina ette. Ühesõnaga, vaevalt olin ma saanud püsti ja hakanud lenksu sirgeks sättima, kui nad tulid autost välja ja panid minu ja mu ratta kongi. Suurt seletamata. Ausalt öelda, ega ma eriti ei pabistanud. Ma arvasin, et nad viivad mu koju. Sest ma olin tõepoolest väsinud. Aga ... võta näpust!

Kodu asemel magasin ma kongis. Ja mitte üksi, vaid naabriga! Kusjuures mu kõrval ei olnud heledapäine kõrvarõngastega tüdruk, kelle pärast kogu see jama juhtus, vaid mingi tüüp. Ma parem ei kirjelda teda. Ta erines must veel selle poolest, et ta magas nagu ront, samal ajal, kui mina üritasin vangist erineval moel pääseda nagu krahv Monte Cristo. Mille peale üks murelik valvur vaatas läbi pilu kongi ja ütles, et «kui te ei rahune, tuuakse teile ju käerauad!». Loogiline! Ma rahunesin kohe.

Kes on varem kongis olnud, see teab, ja kes ei ole, see ei tea, et seal ei ole kuigi mugav. Esimesel ööl ei saa kindlalt sõba silmale, järgmiste kohta ma ei tea veel öelda. Padjast ei maksa unistada. Magatakse kõval lavatsil. Kuna silmad on lahti, siis vahid lakke. Lakke, umbes kolme meetri kõrgusele, oli kirjutatud suurte tähtedega m…n. Ma keerasin ühte ja teist külge, aga ei olnud mugav. Mugav oli lakke vaadata, aga siis vahtis jälle see kiri vastu. Kuidas nad üldse nii kõrgele kirjutama ulatusid? Aga vangid pididki olema ülileidlikud.

Hommikul keerati kongi uks lahti. Mind viidi üles, kuhugi tuppa, anti mu asjad tagasi ja küsiti, kas ma ei taha advokaati. Ma olin kindel, et need magavad vaat et magusamini kui mu konginaaber. Neil on kaheksast viieni kurjategijatest isegi villand. Milleks veel üks, pühapäeva hommikul kell kaheksa. Pealegi ei ole mul raha. Mulle tehti protokoll, paragrahv kuuskümmend üheksa, lõige üks. Ma kirjutasin alla ja olin vaba. Hiljem võib ju uurida, mis see paragrahv tähendas. Ma sain oma ratta ja sõitsin koju. Nagu tavaliselt, käed lahti. Kaljukindlalt ja ikka veel imestasin, et mis mulle küll öösel pähe lõi? Ma ei usu ise ka ennast, et ma ikka veel imestasin, kuigi kõik oli ju ilmselge! Aga mul võttis aega.

Järgmise nädala olin Võsul, ujusin, munesin niisama, lakkusin haavu, siis tulin Tartusse tagasi. Ma tulin raudteejaamast linna poole, kotid kaasas, tennisereketid ja värgid, ja jälle oli linn politseid täis! Ma juba mõtlesin, et olen muutunud paranoiliseks, aga ei olnud. Linnas oli ralli. Pool linna kinni pandud, sealhulgas minu auto. See seisis ühes hoovis, igast küljest aiaga piiratud. Teisel pool aeda seisis turvatüdruk, kes ütles, et auto juurde pääsemine on keelatud.

Pika mangumise peale poetas ta värava siiski lahti, nii et ma sain oma Volvo juurde. See on vana, ehitatud 1987, ja odav: maksis viissada eurot, aga neelab iga kuu sama raha eest kütust, nii et kokkuvõttes justkui luksusauto. Aga sõidab. Ma hakkasin hoovist välja keerama, aga … võta näpust. Toosama tüdruk oli saanud käsu mitte kedagi mitte kuhugi lasta. Ma hakkasin muidugi õiendama, sest mul oli autot vaja. Siis ilmus tüdruku kõrvale mingi täielik tolbajoob ja käratas, et meil on ralli, ma võin politsei ka kutsuda! Teinekord on päevi, kus kõik lihtsalt ei lähe nii, nagu sa oled plaaninud. Teinekord on selliseid päevi mitu tükki järjest, turgatas mulle pähe. Aga üks oli kindel, ma vihkasin rallit!

Sest miks see kõik nii läks? Herbertil ja Freudil on õigus! Kõik naiste pärast! Sest mehe aju on nii ehitatud, et naised muudavad ta täielikuks idioodiks. Ja mis nad siis teevad? Nad lähevad loomulikult rallit sõitma, nad sõidavad keset Tartut kahesajaga ja kes on kõige kiirem, see saab kõik naised täiega endale! Kõik ülejäänud, kellel pole autodest sooja ega külma, imegu näppu. Ma tean nüüd, mida tähendab paragrahv kuuskümmend üheksa lõige üks, see jääb mulle elu lõpuni meelde. See tähendab, jumala pärast, ära kuula prantslasi, ära sa jumala pärast otsi naist! Võib juhtuda, et leiadki...