/nginx/o/2014/08/08/3262923t1h38fd.jpg)
De jure seda maksu pole. De facto on. Või kuidas nimetada postkontorite ülalpidamist, mille käive on kolm eurot päevas? Kuidas kutsuda kirjakastide igapäevast kontrolli, olgugi et neisse libistatakse üks kiri päevas? Eesti Post maksab igal aastal pea kolm miljonit eurot, et tagada postkontorite ja kirjakastide tihe võrgustik ning kirjasaatmise teenus odavate postmarkide abil. Kolm miljonit – see on lihtsalt nokkimine?
Aga jutt ei käi kolmest miljonist. See on tilgake tiigis. Analoogseid monumente on Eesti täis. See on betoon ja metall, mille ülalpidamine maksab raha. Lisaks tuleb tasuda betoonihalduritele.
Postkontorite funktsiooni saaks asendada pakiautomaatide, kirjakastide ja margiautomaatidega. Kuid postkontorid kui monumendid sümboliseerivad riigi kohalolu maal. Kas riik on tegelikult kohal või mitte, postkontor loob vähemalt illusiooni selle olemasolust.
Monument on sümboolse väärtusega rajatis, mille funktsioon on hõlpsasti asendatav. Monumentideks võib pidada väikekoole, kus õpib mõnikümmend õpilast. Üks selline asub Mehikoormas. Õppeaasta kulu õpilase kohta on üle 5000 euro, Rocca al Mare erakoolis on sama näitaja väiksem. Viimast koos riigitoetuse ja vanematelt küsitava õppemaksuga.
Monumentideks võib pidada ka linnakoole, mis mahutavad tuhatkond, kuid opereerivad mõnesaja õpilasega. Üks selline on Tallinna Pääsküla gümnaasium. Vahet pole, et õpilased teistesse koolidesse saaks suunata.
Monumentideks võib pidada väikehaiglaid, kes ostavad üksteise võidu tehnikat kokku. Olgugi et tehnikat kasutavaid spetsialiste pole. Samamoodi omavad vaid monumentaalset väärtust need uhked klaasist liuguksed, mida haiglatesse paigaldatakse. Las maksavad. Vähemalt on ilus vaadata, mis sellest, et haiglates piisavalt arste pole.
Suurusjärgus 450 000 eestlast töötab erasektoris. Seega, kolmandik eestlastest maksab koostöös ettevõtetega kinni monumentide ülalpidamise ja nende haldamise. Monumente reeglina kohalikust eelarvest ei rahastata, aga peamise kasu lõikavad kohalikud väikevürstidest betoonihaldurid, kes taovad vastu rinda: «Vaadake, meil on postkontor!» Mis siis, et postkontori käive on kolm eurot. Ja mis siis, et vallavalitsus saab palka olenemata faktist, et valitseda on paari Lasnamäe kortermaja jagu inimesi.
Mõned aastad tagasi käisin Gruusias. Seal polnud elektroonilisi tõkkepuid. Gruusias tagati raudteeülesõitude ohutust nii nagu Eestis 1990ndatel. Mõtlen neid vennikesi, kes istuvad tornis ja kelle kohustuseks on tõkkepuud tõsta ja langetada. 1990ndate alguses tegutsesid ka kolhoosid. Tollal pani Mart Laar «poe kinni».
Ajad muutuvad, kuid õpetajad, politseinikud ja teised sisulise töö tegijad võivad palgatõusu edasi oodata. Viimast seni, kuni monumendimakse vähendatakse. Tuleb uut Laari oodata.