Juhtkiri: munad ühes korvis

PKC Haapsalu tehas Foto: Toomas Tatar

Kui Eesti-suuruses riigis kaotab ühes maakonnas korraga töö 347 inimest, siis on see kogu piirkonna toimetulekule tõsine hoop. Autotööstusele juhtmeköidiseid valmistav PKC Eesti kolib oma tootmisliinid Keilasse ja Leetu ning vähemalt Keilas saaks umbes kolmandik koondatuist uuesti tööle asuda. Kuigi pea 80 kilomeetri kaugusel tööl käimine on ebamugav variant, pole töötukassa hinnangul sellisele hulgale inimestele 23 000 elanikuga Läänemaal lihtsalt rakendust.

Kohalikul omavalitsusel, kelle jaoks suure tööandja kadumine tähendab ühelt poolt auku eelarves ja teiselt poolt lisakulusid abivajajate toetamiseks, on aga valikuid veel vähem. Koondamisteade võtab kahjuks ka argumendi selle poolt, et kõike on võimalik igal pool toota, kui vaid pealehakkamist ja tahtmist on. Nii lihtne see ikkagi pole.

Rahvusvahelises ettevõttes vaadatakse arve, mitte kohaliku kogukonna toimetulekut, ja rahvusvaheline alltöövõtt on alati risk. See toob küll leiva lauale, kuid võib selle sealt sama kiiresti viia, nagu Haapsalus nüüd juhtuski. Kliendi huvid eelkõige, on PKC põhjendus, ja sellist suhtumist ei saa ettevõtjale kuidagi pahaks panna.

See, viimaste aegade suurim koondamine, on omakorda taas tõstatanud küsimuse väljaspool Tallinna tegutsevatele ettevõtetele maksusoodustuste tegemisest.

Riigipoolsetes soodustustes imevitsa näha on muidugi lihtne, ent kas see nii ka töötaks? Oletame lihtsustatult, et valitsus otsustab tõmmata 20-kilomeetrise ringi ümber Tallinna ja kehtestab väljaspool seda perimeetrit registreeritud ettevõtetele maksusoodustused. Selle tulemusena elavneks ettevõtlus pööraselt Tallinnast mõnekümne kilomeetri kaugusel, kuid see oleks ka kõik. Arvude armutus maailmas otsib ettevõtja ikka minimaalse kulu ja maksimaalse tulemuse summat. Nii ongi tootmise kolimine Haapsalust Keilasse kurbloolise loogika tagajärg.

Palju on räägitud sellest, et omavalitsused peaksid toetama ettevõtlust ja soodustama uute töökohtade loomist. See nõuab haldustarmukust ja aeg­a, kuid inimene ei saa nii kaua tööta oodata. Vahepeal on töötukassa küll vapralt valmis tööotsijaid koolitama, nõustama ja aitama, kuid tööd annab ikkagi tööandja.

Maailmas pole haruldane praktika, kus käiaksegi tööl saja kilomeetri kaugusel. See aga tähendab, et investeeringud taristusse, mis liikumise Eesti erinevate punktide vahel kiiremaks muudab, ongi mõjusaim regionaalpoliitika. Et inimesed saaksid armsaks saanud kodukohas edasi elada, kuid ometi tööandja tuules edasi liikuda.