Putin, kohuke ja vürtsikilu

Vladimir Putin Foto: A.Peegel

See, keda lääs on oma sanktsioonide sihtmärgiks valinud, ja keda ründab Venemaa president Vladimir Putin oma vastusanktsioonidega, esitab ilmekalt, kui palju erineb rahva ja riigi suhe Euroopas sellest, kuidas valitsetakse Venemaad. Sanktsioonidega püütakse ju mõjutada nende käitumist, kelle sõnal on kaalu. Kes või mis valitakse rünnatavaks, näitab vastaspoolte hinnangut, mis on teise jaoks tähtis või milline on tema nõrk koht.

Mingem dramaatiliselt ajalooliseks: sanktsioonide sihtmärkide valikust joonistub välja lääneliku ja Kremli idamaise, bütsantsliku riigikäsituse erinevus.

Lääne sanktsioonid olid esmalt suunatud kitsa Kremli lähiringi vastu ning ega nüüdsed rahastamist ja tehnoloogia müüki puudutavad piirangudki pole sellised, mille seos igapäevaeluga jõuaks iga lihtsa venemaalase teadvusse üheselt arusaadaval moel ja kiiresti.

Putin ründab vastusanktsioonidega aga seda, mis KGB koolides edasi kantud idamaise mõtteviisi järgi on muidugi põlastusväärne Euroopa nõrkus – poliitikud peavad rahvast, tema kõikvõimalikke huvigruppe kannatlikult kuulama ja tagasivalimise pärast muretsema, selle asemel, et isevalitseda kindlakäeliselt «tugevat riiki».

Putin sanktsioneerib Euroopa põllumehi ja toidutööstusi. Põllumehed, teadagi, on Euroopas hästi organiseerunud ja häälekas huvigrupp, kes on harjunud väiksemategi hädade peale piima Brüsseli tänavatele kallama. Kiusa neid natuke ning küllap tõuseb hädakisa taevani, küllap nemad korraldavad oma poliitikutele juba sellise segaduse, et lase aga olla.

See, et Moskva keskmik ei saa enam osta mingit Euroopa juustu, pole aga üldse oluline, sest selle keskmiku arvamus on valitseja jaoks niikuinii üks mõttetu sääsepirin, mille vajadusel summutab jõud. Vast märkame ses võrdluses väärtusi, mida me kaitseme.

Kõige kehvem reaktsioon Putini impordikeelule oleks teha seda, mida idamaine valitseja «kummalistelt läänlastelt» just ootab. Seepärast ei tohi minna närvi ega hakata paanikat külvama ja üksteist süüdistama. Tema ju võttis teiselt suveräänselt riigilt – Ukrainalt – sõjajõuga Krimmi ja rikkus sellega aastakümneid kehtinud arusaamu rahvusvahelisest õigusest.

Just Kreml saatis Ida-Ukrainasse segadust ja surma külvama terroristid, kes lisaks kõigile muudele jubedatele tegudele lasid alla reisilennuki. Alles selle veretöö peale kehtestasid Euroopa poliitikud viimased sanktsioonid. Need asjad kaaluksid vaevad kohukeste ja kilude müügil üle isegi siis, kui Putini vastusanktsioonide mõju Euroopa ja ka Eesti majandusele oleks palju-palju kordi suurem.

Olgu, liiga dramaatiliste üldistustega on oht muutuda sama propagandistlikuks kui Kreml. Putini kolmapäevaste keeldude otsene mõju kogu Eesti majandusele on väike ja mõju kogu Euroopa majandusele väga väike. Euroopa tarbijate jaoks läheb toit odavamaks, mis on ju tore. Sama ilmne on aga seegi, et tootjad kannatavad ja üks osa neist kannatab rängalt. Jah, Venemaa turu riskantsus on olnud kõigile teada, ent praegused laussanktsioonid on siiski uus olukord. Tervel ELil tuleb kiiresti leida vastused, kas ja kuidas oma tootjaid sellest löögist toibumisel aidata.

Eelkõige Venemaa enda nutimehed ja teravkeeled ironiseerivad muidugi mõnuga selle üle, millised hakkavad välja nägema nende poeletid. Venemaalaste elukvaliteet käib mitmete tegurite koosmõjul ja KGB meeste targal juhtimisel alla. Kokkuvõttes näeme Venemaa sulgumise jätku, mille majanduslik mõõde on vaid üks osa suurest pildist.

Mul on Venemaa inimestest kahju – siiralt, igasuguse irooniata. Kirjandusestki teame, et venelased on üks väheseid rahvaid maailmas, kes oskavad hinnata sprotte ja vürtsikilu. On kahju, et nemad neid nüüd vähemalt mõnda aega ei saa. Sööme need siis ise ära – kiluvõileib on hea.