Jaan Tamm: kas pärandiaasta jätkub?

Jaan Tamm Foto: Peeter Langovits

Kuidas on asutud rakendama dokumendi «Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020» 33. punkti, eriti selle viimast ehk 6. alapunkti, mis kõlab järgmiselt: «Muinsuskaitse eesmärkide seadmisel ja elluviimisel on vajalik suurendada sidusust erinevate valdkondade (sh muuseumide, keskkonnakaitse, ruumiline planeerimine) ja asjaomaste ministeeriumide ning asutuste vahel. Samuti on ametkondade tegevuse kavandamisel vajalik tõsta valdkonna uurimis- ja nõustamisvõimekust, see võimaldab edendada teaduspõhist muinsuskaitset ning muuta avalikud teenused valdkonnas professionaalsemaks ja kasutajasõbralikumaks»?

Eelmise aasta sügisel alustati säästva arengu komisjoni initsiatiivil uuringu «Eraomandis oleva kinnismälestise hoidmine» koostamist.* 31. märtsiks 2014 valminud uuringu teostasid Tallinna ülikooli Eesti tuleviku-uuringute instituut ja Eesti kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise osakond. Selle eesmärk oli hinnata eraomandis oleva kinnismälestise kaitse ja kasutamise tugisüsteemi senist toimimist ning anda soovitusi kinnismälestise hoidmise tõhustamiseks ja kasutusvõimaluste arendamiseks.

Eraomanike küsitluse (üle 2200 laialisaadetud ankeedile vastas 865 omanikku) tulemuste põhjal on mälestise omanike teadlikkus seadusega pandud kohustustest ja piirangutest pigem hea ning suurem osa vastanud omanikke (77 protsenti olid füüsilised isikud ning 23 protsenti olid juriidilise isiku esindajad) leidis, et seadusega pandud kohustused on ka õigustatud. Mälestiste liigiti jagunesid vastanud järgmiselt: 70 protsenti olid ehitusmälestiste, 26 protsenti arheoloogiamälestiste ning 4 protsenti ajaloomälestiste omanikud.

Suurima kriitika esitasid aga omanikud piirangute ranguse ja ühetaolisuse kohta, sest just ranged piirangud on need, mis takistavad mälestise hooldamist, restaureerimist ja arendamist ning põhjustavad lahkhelisid muinsuskaitsega. On ju riigi järelevalve kõrval muinsuskaitseametis või kohalike omavalitsuste süsteemis töötavate muinsuskaitseametnike üheks oluliseks ülesandeks nõu anda. Kui praegu võib kinnismälestise omanik oma plaanidele lihtsalt eitava vastuse saada, siis tulevikus peaks riik oskama ja tahtma välja pakkuda ka alternatiivseid lahendusi, et päästa mälestis edasisest lagunemisest.

Arvutus

Uuringu tulemusena leiti, et tugisüsteemi paremaks toimimiseks tuleb alustada tegevust, mis ei eelda kohe täiendavaid suuremahulisi rahasüste, vaid võimaldab leevendada suhteliselt kiiresti suure hulga omanike probleeme ning vähendaksid teatud ulatuses muinsuskaitsesüsteemis töötavate inimeste koormust. Olgu lisatud, et 2014. a investeeringuteks (enamikus avariitöödeks) on riigieelarvest ette nähtud vaid 570 000 eurot, mis teeb ühe maakonna kohta vaid 38 000 eurot. Käesoleval aastal on aga töös 120 mälestist, seega on igale mälestisele raha keskeltläbi 4750 eurot. Peale selle jäeti 30 000 eurot ka reservi, mis annab võimaluse vajaduse korral veel 5–8 mälestisega tegeleda. Tõsi, alates 2005. aastast on olemas ka pühakodade riiklik programm, mille selle aasta eraldised on isegi suuremad kui teistele eraomanikele ette nähtud summad: 13 kultushoonele on eraldatud tervelt 621 000 eurot. Unustada ei tohiks ka Norra rahast toituvat ja juba aastaid kestvat mõisakoolide programmi. Samal ajal on riigipalgalisi muinsuskaitsjaid ametis vaid ca 57 ja nad peavad peale igapäevatöö kõige selle administreerimisega toime tulema. Nagu eeltoodud summadestki nähtub, lasubki enamik mälestiste korrastamiskulusid eraomanike õlgadel.

Seejuures tuleks esmajoones tegeleda vastuolude kaotamisega mälestistele seatud ja omanikule esitatavates nõuetes. Samuti tuleks muinsuskaitseameti juurde luua muinsuskaitset ja igapäevast restaureerimis- ning konserveerimistegevust valdavate konsultantide ametikohad, kes annaksid vastavalt vajadusele nõu mälestiste korrashoiuks vajaminevates küsimustes ja oleksid otseseks toeks maakondlikele inspektoritele, aga veelgi enam mälestiste omanikele.

Uuringu käigus tehtud küsitlus näitas ka tõsiasja, et peale näost näkku suhtlemise tuleb suuremat rõhku panna ka kinnismälestise omaniku tüübist (uhke omanik, kimbatuses omanik, pahane omanik) lähtuvate infopakettide väljatöötamisele infomaterjalide koostamisel ja kanaliseerimisel erinevatele omanikele. Kuulub ju mälestiste riiklikus registris olevast 14 152 kinnismälestisest 8786 eraomanikele, millele lisandub veel 12 muinsuskaitseala (11 ajaloolist linna ja Rebala), kus asub tuhandeid eraomanduses olevaid ehitisi, mistõttu ka neile laienevad samad probleemid. Kuigi lõppenud uuring hõlmas ainult eraomandis olevaid kinnismälestisi ning keskendus riigi ja eraomanike vaheliste suhete analüüsimisele ja rollide jagunemisele mälestiste kaitsel ja arendamisel, ei tohiks jääda poolel teel peatuma. Samalaadne uurimus tuleks läbi viia ka riigi ja kohalike omavalitsuste omanduses olevate kinnismälestiste kohta. On ju aasta alguse seisuga avariiliste, kehvas seisus või lausa varemetes olevast 1421 kinnismälestisest tervelt 126 ehk 8,9 protsenti riigi omandis. Kuna aga riigile kuulub mälestiste registri alusel kas osaliselt või täielikult 625 mälestist, siis on arvutuste kohaselt protsentuaalselt iga viies riigile kuuluv mälestis kas halvas või avariilises seisus või lausa varemetes.

Ettepanekud

Komisjon sõnastas ka oma ettepanekud vabariigi valitsusele. Lühidalt kokku võttes kõlasid need järgmiselt: 1) leida lahendused mälestistele seatud ning omanike tegevusega seotud nõuete vaheliste vastuolude kaotamiseks (sh õigusaktide vahelised vastuolud) ning protseduuride paremaks korraldamiseks, kaasates eri ametite esindajaid ning eksperte, 2) defineerida ümber muinsuskaitse eritingimuste dokument muinsuskaitseameti ja omaniku vaheliseks kokkuleppedokumendiks, nihutades rõhuasetuse piirangute loe­telult leevenduste seadmisele, 3) alustada tööd muinsuskaitse kooskõlastusprotseduuride viimiseks omanikule lähemale ehk kohalikule tasandile: alustada regionaalsete kooskõlastuskomisjonide moodustamist ja töökorralduse organiseerimist, 4) luua muinsuskaitseameti juurde restaureerimistehnoloogia konsultantide grupp ehk nn lendsalk, kes annaks nõu restaureerimistehnoloogiate küsimustes ja oleks otseseks toeks maakonna inspektoritele ja mälestiste omanikele, 5) kasutada eraomandis oleva kinnismälestise uuringu käigus välja töötatud metoodikat ja kompetentsi samalaadse kaardistuse tegemiseks riigi ja kohaliku omavalitsuse valduses või kaasvalduses olevate mälestiste osas, 6) peale uue muinsuskaitseseaduse on vaja muinsuskaitse valdkonna arengut suunavat kava või tegevusprogrammi. Selles tuleks määrata muinsuskaitse arengusuunad ja konkreetne tegevus ja meetmed olukorra parandamiseks. Kaaluda tuleb keskkonnakaitse ja muinsuskaitse parema seostamise võimalusi riiklikul tasandil.

Komisjon oli ka veendunud, et mälestiste omanike teadlikkuse suurendamisega tuleb pidevalt tegeleda, samuti muinsuskaitse valdkonna prioriteetsuse ja kuvandi parandamisega. Pikemas perspektiivis on vaja järk-järgult suurendada muinsuskaitse valdkonda suunatud riigieelarvelisi vahendeid.

Valitsusele esitatud muinsuskaitseseaduse eelnõu väljatöötamise kava näeb ette, et eesmärgiks on uus tervikseadus. See käsitleb muinsuskaitse eesmärke ja selle põhimõtteid, kultuuriväärtusliku «asja» ja «ala» kaitse alla võtmise eeldusi ja menetlust, sh ajutist kaitse alla võtmist, mälestiste jagunemist liikideks ning liikide määratlusi, omaniku ja riigi kohustusi mälestiste kaitse tagamisel, mälestiste kasutamispiiranguid, nõudeid mälestisega seotud tööde tegemisel, sh nõudeid tööde teostajale. Samuti kajastuvad selles kultuuriväärtusega leiu regulatsioon, järelevalve ning vastutuse sätted. Vajalikuks võib osutuda ka muudatuste tegemine muuseumiseadusesse.

Miks on aga ikkagi uut muinsuskaitseseadust vaja? Muudatused on küllaltki olulise mahuga ning lisaks vajab ajakohastamist kehtiva muinsuskaitseseaduse ja selle alamaktide süsteem, eesmärgiga muuta see rakendajatele arusaadavamaks ja lihtsamaks. Ainuüksi seaduse muudatustega seda aga ei saavuta, vastupidi, see võib arusaadavust veelgi vähendada. Muinsuskaitse regulatsioonid on tihedas puutumuses nii omandipõhiõiguse kui ka teiste põhiõigustega – tulenevalt põhiseadusest saab põhiõigusi piirata ainult seadusega.

Pärandiaastaga alanud protsesse võiks pidada igati kordaläinuks, kui uue muinsuskaitseseaduse riigikogus vastuvõtmise järel alustaks kultuuriministeerium kohe ka uue, seadusele tugineva muinsuskaitse arengu- ja tegevuskava koostamist.

*  2006. a moodustatud, riigi pikaajalise säästva arengu poliitikat analüüsiv ja 19 valitsusvälise organisatsiooni esindajatest koosnev asjatundjate komisjon, mida teenindab riigikantselei.