Ideedekonverentsi blogi: irratsionaalne inimene

Vasakult Hede Kerstin Luik, kirjanik Elif Shafak ja TEDIndia asutaja Lakshmi Pratur. Foto: Margit Raid

Suurbritannias Oxfordis koguneb sel nädalal maailma tipp-ideekonverentsile TEDGlobal 2010 üle 700 juhtiva mõtleja ja tegija - teadlased, ettevõtjad, ühiskonna arendajad, et arutleda maailma muutvate ideede üle. Konverentsil viibivad juhtimistreener Hede Kerstin Luik ja koolitaja Margit Raid toovad blogi vormis iga päev Postimees.ee lugejani põnevamad mõtted ja uudsemad ideed.

Kolmapäev, 14.juuli

Ethan Zuckerman Harvardi Ülikooli Berkmani Interneti ja Ühiskonna Keskusest keskendub tähelepanu jagunemisele peavoolumeedias ja uues meedias. Mediacloud.org võimaldab kvantitatiivset meediatähelepanu analüüsi. Zuckerman näitab, et internet on täna hulk eraldi asetsevaid diskussioone, mitte ühisruum. Hoolimata võimalustest suhtlevad inimesed ka internetis omasugustega ja tarbivad kohalikku meediat. Google aitab, kui tead, mida otsid – aga kui vajad «õnnelikku juhust», siis pole Google’ist abi. On vaja kedagi, kes toob su sinu «karjast» välja ja tutvustab sulle teist maailma, on sillaks eri kogukondade vahel.

Kunsti eesmärk on ühendada, mitte eristada

Kirjanik Elif Shafak on Türgis loetavaim naisautor. Ta on kirjutanud nii türgi kui inglise keeles. «Ma olen jutuvestja,» ütleb Shafak. Ta on sündinud Strasbourg’is, vanemate lahutuse järel kasvanud üksikema üksiklapsena Türgis, kus suur pere on kultuurikeskne osa. Lapsepõlves õppis ta posijast vanaemalt, kes ravis aknet ja soolatüükaid, et kui tahad midagi hävitada, siis ümbritse see kindla müüriga ning ta kuivab ja sureb. Ühtmoodi mõtlevas kogukonnas elamine on suurim oht maailmas, ütleb Shafak. Araabia kultuuris kaetakse peeglid sametiga, kuna inimesele pole kasulik veeta liiga palju aega oma peegeldust vaadates. Kirjandus on transformeeriv reis teistesse eludesse. Lugu kaotab oma maagia, kui sellele omistatakse rohkemat kui ta on. Türgist pärit naiskirjanikult oodatakse muslimi naise loo jutustamist, soovitavalt õnnetu loo. Teda nähakse oma kultuuri esindajana ning isegi väljamõeldud tegelased muutuvad lugeja silmis kultuuri esindajaks. Sharif soovib vabadust sildistamisest, kunstniku töö on kohalik ja universaalne. Palestiina lugeja loeb ikka juudi autori teost, kirjanduses pole piire. Ta ei nõustu soovitusega «kirjuta sellest, mida tead», vaid kirjutada tuleks sellest, mida tunned. Mitte «mõtlen, seega olen», vaid «tunnen, seetõttu olen vaba».

Info on ilus

David McCandless teeb uudset infograafikat. Visualiseerimisel saab infost maastikke, infokaarte ja see võimaldab näha uusi seoseid ja suurt pilti mõista. Näiteks analüüsib ta meediapaanikaid ja toob välja, et suur paanika luuakse iga kahe aasta tagant, ja siis alati kaks korda aastas, aprillis ja novembris. Tema eripära pole niivõrd visuaalses andmete esitusviisis, vaid selle, kuidas ta eri andmehulki kombineerib ja laseb neil üksteist täiendada. Informationisbeautiful.net on väärt uurimist.

Irratsionaalsed valikud

Psühhoökonomist Sheena Iyengar uurib, kuidas inimesed valikuid teevad ja kuidas see kultuuriti radikaalselt erineb. Ta käsitleb kolme levinud arvamust otsustamise kohta. Esmalt, me teeme oma valikud ja see on õnne alus. Iyengar kolleegidega uuris angloameerika ja Aasia-Ameerika laste toimimist ja leidis, et kui angloameerika lapsed tõesti saavutavad parimaid tulemusi, tehes oma valikud ise, siis Aasi-Ameerika lapsed saavad parima tulemuse, kui valiku on teinud nende eest ema või teine lähedane. Aasia kultuur pole individualistlik, vaid otsused on kollektiivsed. Ameerikalik kultuur ei võimalda vastastikust sõltuvust ja see pole hea koostööle – see sobib neile, kes on selles kultuuriruumis kasvanud, kuid pole mõtet arvata, et see on kõigi jaoks kõikjal parim.

Teiseks, suurem valik on parem. Iyengari uuringud näitavad, et rohkem kui 10 valikut võrdub halva otsusega. Lääne kultuuris on valik hea, ameeriklased harjutavad sünnist peale mängu «leia erinevus», kuid näiteks Ida-Euroopas ja Aasias saab suurest valikust takistaja. Paljud valikud on tegelikult kunstlikud, need on asjade vahel, mis pole tegelikult kuigi erinevad, nagu näiteks seitse erinevat karastusjooki.

Kolmandaks, valik on alati hea. Iyengar võrdles püsiva vegetatiivseisundiga vastsündinute vanemate olukorda USAs ja Prantsusmaal. USAs on vanemate asi otsustada lapse elu või surma üle, Prantsusmaal arstide. Kui prantsuse vanemad saavad oma kaotusest oluliselt kiiremini üle, nähes juhtunus rasket õppetundi, siis USAs tegelevad vanemad veel aasta hiljemgi mõttega: «Mis siis, kui…» Iga narratiiv ei sobi kõigile ja kõikjale.

Kuidas me nii irratsionaalsed oleme?

Laurie Santos uurib Yale’i ülikoolis primaatide psühholoogiat ja testib nii inimeste psühholoogilisi probleeme. Teada on, et vead, mida teeme, on ennustatavad, kuid siiski teeme samu vigu ikka ja jälle. Kuidas saab intelligentne liik olla nii rumal? On kaks võimalust: keskkond on häiriv ja ei võimalda õppimist, või oleme ehitatud tegema samu vigu ikka ja jälle. Selle uurimiseks on Santos oma meeskonnaga loonud «ahvimajanduse», õpetanud ahvid raha kasutama ja loonud neile sarnased majandusprobleemid, kui inimestel igapäevaselt. Santose töö ahvidega näitab, et ahvid õpivad kiiresti raha kasutama ja majandades käituvad sama irratsionaalselt. Tegemist on seega ilmset meie bioloogilise piiranguga. Hea uudis on see, et oleme osavad oma bioloogilisi piiranguid tehnika abil ja muudel viisidel ületama.

Naer on universaalne keel

Jamil Abu-Wardeh räägib, kuidas nali ja naer ühendab. Ta alustas Dubais araabia stand-up komöödiaga ja korraldas maailmamuutva komöödiatuuri Lähis-Idas. Koos Maz Jobraniga lõhuvad nad stereotüüpe ja kutsuvad üles muutma Lähis-Ida mainet: Abu-Wardeh soovitab näiteks Lähis-Ida puudutavate filmide puhul tähele panna
- kas muslimid seal naeratavad (ja teevad seda nii, et silmavalged pole pingutatult väljas)
- kas Lähis-Ida kujutatakse tõepäraselt (või nagu filmis «Sex&City2»)
- kas muslimi tegelasi mängivad muslimid (või nagu «Pärsia printsis»)