/nginx/o/2010/07/15/402263t1h9efd.jpg)
Suurbritannias Oxfordis koguneb sel nädalal maailma tipp-ideekonverentsile TEDGlobal 2010 üle 700 juhtiva mõtleja ja tegija - teadlased, ettevõtjad, ühiskonna arendajad, et arutleda maailma muutvate ideede üle. Konverentsil viibivad juhtimistreener Hede Kerstin Luik ja koolitaja Margit Raid toovad blogi vormis iga päev Postimees.ee lugejani põnevamad mõtted ja uudsemad ideed.
TEDGlobali esimesel konverentsipäeval oli kümnest pealaval esinenust vaid kaks naised. Üks neist oli 1989. aastal Pulitzeri ajakirjanduspreemia saanud naiste õiguste eest võitlev advokaat Sheryl WuDunn ning teine konverentsipäeva üliemotsionaalsete akordidega lõpetanud Briti läbi aegade kõige populaarsem naispopmuusik Annie Lennox.
Valikute küsimus
Ajal, mil Euroopa riikide võrdõiguslikkuse tähelepanu on suunatud naiste ja meeste sarnasele kohtlemisele töötasu ning -õiguste küsimuses, oli Sheryl WuDunni ettekande fookus suunatud ühiskonda sirguvatele naistele kolmandates riikides. Miks?
Me räägime enim nende riikide osatähtsusest majanduses, ent kuidas suudavad hariduse omandada sealsed naised? Kas neist saavad konkurendid tänastele ärinaistele?
Esineja tõi näite, kus perekonna valikuks oli 13 dollari suurune kooliaastamaks ühe tütre kohta. Perekond otsustas selle summa siiski majja investeerida ning tütar võeti 6. klassist ära… Teise perekonna näide oli edukam – peres oli kits, kellelt lüpstavat piima sai müüa ning saadud rahaga lubati peretütrel kooliteed jätkata. Selles peres jätkus kitsepiima tütre ülikooli õpingute lõpuni.
On selge, et tuleviku ühiskonnast ei kao erinevate majanduslike võimalustega maad, ent kas neist sirguvatele naistele antakse täna valikuid integreerumaks? Või kui tihti tunnistame haridusteed loomulikuks pidavates maades, et meile antud valik vääriks osana tagasi jagamist.
Huumor kui uus meediakanal
Enne veel, kui kirjutada teisest naisest TED’i laval, peame vajalikuks jagada suunda huumorist kui ajastu märgist.
Esimesel TEDGlobali konverentsi päeval olid peaesinejateks valitud kaks uusanimaatorit. Hariduselt kliiniline psühholoog Naif Al-Mutawa tõi lavale oma loo, kuidas ta ärina lõi moslemi kultuurile tuginevad superkangelased koomiksi ja multifilmi tegelasteks ning aitab nii arendada tolerantsi maailma usundite suhtes.
Pakistani juurtega karikatuurijoonistaja Patrick Chappatte astus lavale ühiskonda puudutavate teemadega ja tegi seda läbi huumoriprisma. Chappatte joonistab nii The International Herald Tribune’ile, Le Temps’ile Šveitsis kui NZZ am Sonntagile Saksamaal. Pilades nii klassikalise ajakirjanduse väljasuremist aga ka interneti kui ületähtsustatud suhtekanali tekkimist, mõjus Patrick paljudele saalisolijatele peeglina. Muutused, mille teravik oli suunatud e-väärtuste ületähtsustamisele, andsid taaskord tõuke inimsuhete hoidmise suunale.
Saalist õhkus arusaama, et rasketel aegadel on huumori roll vääramatu. Mitte vähetähtis ei ole kujundlike joonistatud narratiivide abil pehmendada maailmale saadetavate sõnumite kaalu. Mõtlemata seigale, et huumor käitub kui varjatud agressor ja maailmas on ilmselgelt lauseid, mida vajavad pilakujundite abil kohalejõudmist.
Pisarad, mida õppida ei saa
Margit Raid: olen igapäevatöös abiks firmadele ja meeskondadele nende esinemisoskuste arendamisel. Teen töö lavahirmu ja sõnumite edastamise tehnikatega. Jälgisin treenerina iga konverentsil kõnelejat tehnilise ja sõnumi edastamise oskuse järgi. Oli, millest õppida ja oli, mida jälgida. Valetan, kui ei anna päeva kõrgeima esineja hinnet just Annie Lennoxile – naisele, kes alates 2007 aastast võitleb HIV- ja aidsipandeemia vastu Lõuna-Aafrikas. Pisarad sõnumite edastamisel ja nende abil energia liigutamine auditooriumisse on miski, mis vaimustab. Suurepärastest musitseerimiseoskusest rääkimata.
Aeg tagasi andma hakata ja seeläbi tuleviku turvalisemana tunnetada – nii võiks kokku võtta esimese Oxfordis kuuldud mõtete ringi.