/nginx/o/2009/12/21/286249t1hce06.jpg)
Aastaajast olenemata näib ajateenistuse teema jäävat kuumaks veel järgnevaks sajandiks. Sest kaitseminister on kinnitanud, et Eesti ei loobu lähima sajandi jooksul kohustuslikust kaitseväeteenistusest. Kaheksa kuud või aasta püssi all pole kirglikku debatti väärt, kui ei libisetaks väitluse pinnale à la «sõjavägi teeb meheks».
Olen oma elust Nõukogude armeele andnud ligi kolm ja pool aastat (raketivägi, polügoonid, suvised viljaveod uudismaal), nii et arvan õigust olevat sõna sekka öelda. «Meheks tegemisega» seoses meenub kohe üks luuletus samuti Nõukogude sõjaväest läbi käinud Paul-Eerik Rummolt kogust «Saatja aadress». Selles «MÕNES MÕTTES» reaga algavas luuletuses teevad meheks teenistusega kaasnevad mõttetud kohustused, nagu tekkide triibud, proovihäired, põrandakaapimine raudrõngaga jms, sest nad juhivad tähelepanu kohustuste mõttetusele, ja selletaoline mõttetus «paneb su selgelt ja võib-olla lõplikult /maailma /vastu selle läbinägijaks, vihkajaks javõiehk kaitsjaks». Kui mitte mujal, siis just sõjaväeteenistuses avaldub isiku tahtevabaduse ja süsteemi vastasseis, imperatiivsete kohustuste hierarhia. Ja Nõukogude sõjaväes oli see võõrvõimu sund. Kui ma 1965. aastal ülikooli ei pääsenud ja pidin teenistusse minema, siis võrdus see vangiminekuga. Ja kui teenistus 1968. aasta talvel lõppes, siis oli see vabanemine, mitte kohustuse täitmine, nagu praegu Eesti Vabariigi kaitseväes.
Aga süsteemi ja kohustuste äratundmiseks ei pea küpsema sõjaväes. Sest kutselised sõjaväelased – need, kes isiklikku tahtevabadust teostades on sõjaväe valinud kogu eluks – pole rohkem mehed kui kohustusliku teenistuse läbinud tsivilistid. Erinevus sõjaväekohuslaste teenistusest seisneb selles, et süsteem ja hierarhiad on kutselistel sõjaväelastel rahu ajal siiski vaid osa nende elust, ajateenijatel on aga see üheks aastaks kogu elu.
Selles mõttes sõjavägi ei tee mehi. Küll aga sõjavägi vajab mehi. Ajuti oma õpetajaametis kokku puutudes lõtvade hedonistide või enesekriitikata uljuritega, olen mõistnud üht: kui ühiskonnas endas on väärtustelg paigast ära (aga Eestis, kus isikuvabadust käsitletakse omakasuna, on see nii), kui individualismist on saanud uus ebajumal, siis tuleb valmis olla päevaks, kus mehi otsitakse tikutulega.
Jah, seadus toob mehe-eelikudki mõneks ajaks püssi alla. Aga miks peaks kaitsevägi olema koht, kus neist mehi vormitakse, kui mehisuse (abivalmiduse, kohusetundlikkuse, ohvrimeelsuse, väärikuse) mõõdupuud võiks olla selged ja harjutatavad juba ühiskonnas endas?
/nginx/o/2013/07/05/1875370t1h2206.jpg)