Juhtkiri: mida te oma lastele söödate?

Viinerid. Foto: Arno Saar / Õhtuleht

Kurtmine, et söögikohtade lastemenüüdest leiab ainult (!) viinereid ja friikartuleid, on täditsevate mantrate loetelus kõrgel kohal. Selles sageli korratud jutus tundub siiski olevat midagi kahtlast.

Kui kõik tahavad väljas söömas käies osta lastele salateid, putru, tervislikke suppe ja muud seesugust, peaks tööle hakkama turumajanduse nähtamatu käsi. See tähendab, et puhvetipidaja, taotledes küll omakasu – ahnust, kui soovite –, teeb siiski just nimelt seda, mida tahavad tema kliendid.

Niisiis, kui suur osa vanematest tahab osta oma lastele tervislikku toitu, aga puhvetiomanikud seda ei paku, kas see on siis märk, et turumajandus ei tööta? Võib-olla peaks muutma seadust, käskima ja keelama või vähemalt soovitama? Mõtleme veel.

Jelena Kohnovitš küsis oma uuringus lapsevanematelt, mida nad lastemenüüs näha tahaksid, ning vaatas seejärel, mida nad tegelikult ostsid. Ankeedile vastates ütlesid lapsevanemad, et peavad tervislikku toitumist oluliseks ning toidukohtades peaks kindlasti olema suppe, salateid jmt. See kõik oli uuritavate kohtade menüüs ka olemas, aga vanemad ostsid lastele ikkagi pastat ja pitsat, friikartuleid ning limonaadi.

Kuna puhvetipidaja omakasuga on otseses seoses see, mis kassasse pudeneb, mitte ankeetküsitlus, siis ongi üks osa mõistatusest lahendatud. Nähtamatu käsi töötab ka puhvetis ja lastemenüü pole erand.
Olles puhvetipidajad (vähemalt osaliselt) süüst puhtaks pesnud, liigub pilk lapsevanemate poole. Kas uurimise alla sattusid juhtumisi eriti halvad, vastutustundetud ja ka valelikud lapsevanemad? Ei, tegu on üldinimliku nähtusega, teeme nii päris paljudel puhkudel. Ütleme ja mõtleme ennast tahtvat seda, mis on meie arvates teiste meelest väärtustatud, aga tegelikult talitame teisiti.

Selle pärast, et oleme inimesed, pole põhjust end süüdi tunda, küll aga võiks selliste olukordade üle vahel mõelda. Ja mõelda ka sellele, et me pärast mõtlemist teeksime, nagu mõtlesime.
Multifilmitegelane Homer Simpson imestas siiralt, et ühest loomast saab nii palju erinevat ja head toitu – peekon, vorstid, karbonaad jne. Halvustamata kuidagi tublisid Eesti sigu ja nende kasvatajaid, rääkimata viineritesse segatud jahust, paistab mainitud looma mitmekülgsus olevat ka tema puudus.

Üksikud taimed hõumerlikult mitmekülgsed pole, aga taimeliike on rohkem. Öeldakse, et kõige loomulikum toitumisstrateegia ongi süüa erinevaid asju. Harjutagem oma lapsi sellega ja küsigem, kas ülepea ongi tarvis mingeid erilisi lastemenüüsid.