Juhtkiri: koera hambad Patareis

Ilmaasjata ei tohi karjuda «Hundid karjas».

Kas Eesti politsei ässitab rahulikele elanikele koeri kallale, peksab julmalt nii alternatiivkultuurihuvilistest kontserdikülastajaid kui ka valitsuse oponente ja on ülepea  igasuguse mõõdutunde kaotanud? Või on nii, et Eesti politsei ei saa hakkama elementaarse avaliku korra tagamisega, laseb pätikampadel peremehetseda ning taganeb kõigi nende ees, kellel jagub bravuuri politseinikke ropult sõimates ja rusikate või karmimate relvadega vehkides pipramaale saata?  

Kumb variant kirjeldab teie arvates praegust Eesti politseid täpsemini? Kui oleks valida äärmuste vahel, siis kumba eelistaksite? Mõeldes end seejuures vaheldumisi nii politsei kui  märatsevate kaaskodanike ohvri rolli.

Kui asusite mõttes vastama ja taipasite, et äärmuste vahele jääb hulgaliselt ruumi täiesti aktsepteeritavale käitumisele, olete õigel teel. Mõne aasta eest sai kogu Eesti teada juhtumist Viljandis, kus politsei ei suutnud liiga väheste jõudude ja (tagantjärele hinnates) vale käitumise tõttu võitu saada ühes elamurajoonis pidutsenud ja märatsema hakanud kurikaelte jõugust.

Politsei sai seal peksa, kuni saabusid abijõud Tartust. Selle juhtumi tähendus oli, et politsei ei suutnud, vähemalt esimeses etapis, kodanike turvalisust tagada. Kõige rohkem šokeeris aga kõiki tõdemus, et meie kaitsmiseks kutsutud ja koolitatud politseinikud said lihtlabaselt peksa kurjamite – korduvalt kriminaalkuritegude eest karistatud inimeste – käest.  

Teine äärmus oleks väita, et politsei vägivald on alati õigustatud. Näiteks ütles turvaärimees ja poliitik Jaanus Rahumägi eile err.ee-le: «Politsei ei sekku kunagi, kui ei ole põhjust millessegi sekkuda. Täpselt samamoodi ei kasutanud turvamees pisargaasi lõbu pärast nagu deodoranti. Sellele pidi eelnema agressiivne sündmus.» Küllap mõtles Rahumägi eelkõige konkreetsele sündmusele ja praegustele Eesti oludele, ent sõna-sõnalt võttes on tegu juba ette õiguse andmisega kõigile politseinikele ja turvameestele mistahes tegudeks. Õige hõlma ei hakka keegi? Paraku kubiseb ajalugu näidetest, et mistahes ülekäte lastud võim hakkab kinni kõigist hõlmadest, millest on kasulik ja võimalik haarata.

Praegusel juhul on politsei alustanud sisejuurdlust. Kui see pole või ei tundu erapooletu, siis on selge, et Eesti on õigusriik ja koerahammustuse peale on igaühel võimalik oma õiguste kaitseks pöörduda kohtusse, kus võistleva protsessi käigus hindavad sõltumatud kohtunikud kõiki olulisi tõendeid. Nii see peabki olema.

Avalikkuse pilk sedasorti asjade jälgimisel on samuti tähtis ja erakordselt oluline, kui tõepoolest minnakse ühele või teisele poole üle piiride, mis võivad ühiskonda ohustada.

Patarei juhtum ei paista ka pärast nädal aega kestnud avalikku käsitlust sellisena, et Eesti oleks paha maa või meie inimesed oleks ohus. Politsei jäi taktikaliselt selgelt võitjaks – see on oluline. Rahutute kodanike seisukoht saab tähelepanu nii sisejuurdluses kui avalikkuses ning nende tahtmise korral ka kohtus – see on veel olulisem.