Jürgen Tamme: peaministri loomine

Jürgen Tamme Foto: Andres Haabu / Postimees

Kolinud 1682. aastal Versailles´sse, avas Prantsuse kuningas Louis XIV mõned paleeruumid kolmel päeval nädalas aadlikele lõbustusteks – piljardi- ja kaardimänguks, vestluseks ja kergeks eineks. Mitteametlikuma õhkkonna loomise kõrval oli samm mõeldud kindla sõnumi edastamiseks, väidab raamatu «Louis XIV loomine» autor, Briti ajaloolane Peter Burke. «See oli vahend kinnitamaks, et kuningas on oma alamatele ligipääsetav.»

Burke juhib tähelepanu sellele, kuidas suur osa 72 aastat võimul olnud kuninga igapäevaelust, näiteks monarhi ärkamine, voodisse minek ja söömaajad, ritualiseeriti ning tema pisimadki žestid olid kätte õpitud. Nii oli kuningas näiliselt alati laval, kuid «lavatagune» – kabinet, kus kuningas veetis aega oma armukese ja hilisema abikaasa madame de Maintenoniga – jäi suletuks, lahutades tema eraelu avalikust sfäärist.

Päikesekuningat kujutati ka kunstis ja kirjasõnas, millega samuti loodi isevalitsejast ideaalkujutist, mis aitas alal hoida monarhia võimu. Kõik see tegi kuninga nähtavaks paljudele inimrühmadele: aadlikele, rahvale, välismaa õukondadele ja isegi järelpõlvele.

Tänapäevases mõttes tegeles Louis mainekujundusega. Erinevalt suurest monarhist on praegustel riigijuhtidel võimalus kasutada moodsaid tehnoloogilisi abivahendeid, mis võimaldavad piiluda ka «lava taha». Muidugi, kui näidatakse. Päiksekuningat ühendab tänaste juhtidega aga soov luua endast sobiv kuvand.

Oma nägu peaministrina otsib ka Taavi Rõivas, kelle PR-tiim on tõstnud fookusesse maakonnavisiidid, kohtumised Euroopa liidritega, kuid ka tema elukaaslase ja lapse ning spordihuvi. Rõivast näidatakse uue põlvkonna valitsusjuhina, luues tema ümber ka vahetumat õhkkonda.

«Peaministri loomine» toimub ka Lätis ja Soomes, kus ametisolevad peaministrid on jaganud Rõivase saatust. Kõik nad on asunud Euroopasse tööle suundunud või suunduvast eelkäijast vabanenud ametisse ning peavad end kiiresti tõestama, kui soovivad kauemaks ametisse jääda. PR-meeskonnad peavad sellele kaasa aitama.  

Alati ei pruugi see aga õnnestuda. Louis XIV ei surnud erinevalt oma järeltulijast küll giljotiini all, kuid ka mitte rahva poolt armastatuna. Nagu nendib Burke, siis tõelist lähedust ei saavutanud kuningas kunagi. «Tegelikult loobus Louis peagi ise kohale ilmumast, kuid ligipääsetavuse teatrit tehti edasi veel tükk aega.»

Sama oht ähvardab ka tänaseid liidreid. Näiteks sotsiaalvõrgustikes pildikesi spordivõistlustelt postitada armastava Alexander Stubbi kohta on kriitiliselt öeldud, et Soome sai peaministriks sportlase, kelle hobiks on poliitika. Tihti ei saa enam aru, millega poliitikud tegelevad ja mida nad olulistest asjadest arvavad. Twitteris spordiülekannet tegev või perepäevikut pidav peaminister võib küll paljudele olla eeskujuks, kuid see ei tohi segada juhtiva riigiametniku igapäevatööd. Nii võib soovitud lähedus jääda vaid unistuseks.