Maimu Berg

FOTO: Elmo Riig / Sakala

«Ceterum censeo Carthaginem esse delendam» on ütlus, mida Vana-Rooma senaator Cato Vanem lisas visalt ja järjekindlalt oma kõnede lõppu. «Muide, arvan, et Kartaago tuleb hävitada» või tänapäevases eesti keeles kõlaks see «Muideks,  Kartaago tuleb diliitida».

Tsiteerin seda paljukasutatud fraasi siin sellepärast, et  püüan edaspidi vanale Catole omase järjekindlusega igal võimalikul juhul tulla teema juurde, et Tallinna tuleb aidata. Tallinn vajab oma pealinna staatuse tagamiseks eri seadust.

Ma olen põline tallinlane, selles linnas sündinud ja kasvanud, näinud Tallinna arengut ja muutumist rohkem kui poole sajandi jooksul. Kuigi Artur Alliksaar on öelnud, et ei ole paremaid ja halvemaid aegu, siis on Tallinna elus olnud nii üht kui teist. Aga hetkele, milles elame praegu, on iseloomulik, et asjad Tallinnas on liiga kaua ühes suunas liikunud või seisma jäänud,  ning uuteks arenguteks vajab Tallinn  muudatusi, pealinnana eeskätt hoopis suuremat riigi tähelepanu.

Olles nüüd mõnda aega riigikogus kuulanud, vaadanud, kaasa mõelnud ja töötanud, on mulle jäänud mulje, et paljude murede kõrval on riik Tallinna üsna üksi jätnud või Tallinna peale käega löönud. Midagi uut ei ole ju eestimaalaste jaoks selles lõputuna tunduvas vastasseisus – riik versus Tallinn, aga lõputult see kesta ei või. Ükskõik, kui antipaatne tundub kellelegi Tallinna linnapea või kellelegi teisele Eesti peaminister, ei tohiks unustada, et Tallinn ei ole lihtsalt mingi suur tööstuslinn, kaubanduskeskus, sadam või lennujaam. Tallinn on riigi pealinn.

Tallinn on meie «võimu kants», kui soovite Kalevite kants, aga võim ja linn, pealinn, liiguvad teineteisest mööda.

Olen lugenud arvamusi, et mis asi see pealinn üldse on ja kas seda on vaja nii väikeses riigis nagu Eesti, kus pealinna funktsioonid võiksid olla mööda riiki ja e-riiki laiali jagatud, peaasi et oleks tagatud võimalikult lihtne liikumine kõigi punktide vahel.

Mina nii ei arva. Ma arvan, et riigil peab olema pealinn ja see peab olema selline, et iga elanik ja külaline tunneb ja tunnetab selle olemasolu ning kui soovite, siis ka erilisust. Et selle üle, kuidas siin asju aetakse, otsustaksid kõik Eestimaa elanikud, mitte üksinda need, kes pealinnas parasjagu võimul.

Mis aitaks seda tagada?

Aastaid on vaieldud pealinna seaduse vajalikkuse ümber ja arutatud, milline see peaks olema. Aeg-ajalt see teema raugeb, siis kerkib taas üles, enamasti kohalike valimiste eel. Uue valitsuskoalitsiooni sünd tõi selle küsimuse taas päevakorda. Tsiteerin 12. märtsi Postimehest Andres Herkeli ja Jüri Saare arvamuslugu: «Eesti uus valitsus peab kohe alustama aktiivset tegevust Tallinna suunal. Vaikiv kokkulepe, mille järgi Savisaarel lubatakse toimetada Tallinnas oma äranägemisel, ei rahulda enam eesti elanikkonda.»

Tunne Kelam leidis 7. mai Postimehes, et tuleks kiiremas korras algatada pealinnaseaduse vastuvõtmine riigikogus, millega tuleb selgelt paika panna riigi pealinna toimimine ja positsioon riigis.

Nõustun mõttega, et üha raskemaks läheb korraldada Tallinna kui pealinna ja Eesti mõistes suurlinna elu valdadele sobivate reeglite järgi. Ei saa ka hakata pidevalt muutma kohalikke omavalitsusi puudutavaid seadusi, et sedakaudu Tallinnale n-ö ära teha. Samuti ei tasu ka lõputult hädaldada, et Tallinnas ei muutu midagi nii kaua, kui valitseb Savisaar.

Nõustun nendega, kes väidavad, et on ülim aeg hakata riiklikul tasemel mõtlema Tallinnale kui Eesti Vabariigi pealinnale. Ja julgelt välja töötama pealinnale sobivat seadust. See on keeruline, aga vajalik.