«Neil pole oma tähtigi, mis ajalugu neil saab olla? Mis rahvas nad on?» Nii ütleb Ahto Lobjakale ühe pika päeva lõpul Edik, pansionaadipidaja Stepanakerdis, Mägi-Karabahhis. Edik on vana mees, ebamäärastes 70ndates, krimpsus ja kookus. Ütleb ta seda aserbaidžaanlaste kohta. «Neil pole oma kultuuri, mälestusi, maamärke. Kuidas saakski? Tähed on laenatud. Algul oli vene tähestik, siis võeti ladina tähed.»
Mida Edik ei tea, on see, et tema kaasmaalased – nagu grusiinid ja venelasedki – saadavad tekstisõnumeid ladina tähtedega. Aeg ei oota ühegi rahva järele.
Edik kordab enesele teadmata meilegi tuttavat üraskikirja motiivi. Ükskõik kui putukateaduslik ja evolutsiooniliselt kauge, on seegi kiri. Ja see on peamine. Ta on meie oma. Kirjana potentsiaalselt kõige võti. Eksistentsi õigustus. Nõudeõigus maailmale. Pilet kultuuri: meil on kiri, siit me tuleme. Mesrop Maštotshi 5. sajandi tähestik on armeenlaste ilmasammas.
Aseritel jäi pilet ostmata. Stepanakerdile mäetipust vaatavas Šuši linnakeses on igal pöördel ilusate majade varemeid, võssakasvanud surnuaedu ja mošeesid. Viimaseid on vähemalt kolm. Kõik eri lagunemisastmetes, trellid katmas jõllitama jäänud avausi fassaadides. «Täna ei ole Šušis moslemeid, aga on palju suurepäraseid näiteid traditsioonilisest moslemi arhitektuurist, mis sobib harmooniliselt Šuši armeenia arhitektuuristiiliga.» Nii on kirjas ametlikus reisijuhis.
Aserid on selle reisi vaikivad eemalolijad. Sinnamaani välja, et pärast Mägi-Karabahhis käimist ma enam nende juurde ilmselt ei saagi. Kuid nad olid kunagi siin. Elasid siin. Edik heidab neile muuhulgas ette, et nad oma surnuid kaasa ei võtnud. Aga võibolla polnud neil aega? Võibolla ei tulnud neile see pähe? Midagi on samas takistanud armeenlasi aserite majadesse sisse kolimast ja neid korda tegemast.
Edikule mul midagi ette heita ei ole. Edik on vana mees, kes on maailma endast läbi pigistanud ja see on, mis välja tuli. Ma olen näinud tunduvalt hullemaid filosoofiaid. Hullem, ma olen näinud filosoofiate ikaldust, terveid filoosfiakõrbeid. Elupigistajaid, kelle seest midagi välja ei tule. Kaukaasias on neid vähe.
Šuši raamat-teejuht jätkab: 1920. aastal tapsid 15 000 aserit enamiku 30 000-lisest armeenia elanikkonnast. 1990-1991 proovisid nad sama, pommitades samal ajal orus asuvat Stepanakerti, kuni Mägi-Karabahhi kaitsevägi nad põgenema lõi.
Ühtegi aserbaidžaanlast, kellelt küsida, pole kogu Armeenias. Nad on kontrolljoone taga, kaitse-eelarve suurem kui Armeenia riigieelarve (vastavalt 3,2 ja 2,8 miljardit dollarit aastal 2010). Ootamas Venemaa tähelepanu hajumist (Moskva on Armeenia peamine liitlane). Ehk on selleks päästvaks momendiks Ida-Ukraina?
Armeenlase nahk on õhuke. Kratsi, kust tahad, ikka tuleb välja sõda.
Ediku Taga-Kaukaasia antipood on Nazy. Nazy on noor tšetšeenitar Gruusia Pankisi oru Jokolo külas, samuti külalistemaja pidaja. Kui Ediku oma on säästuettevõtmine, siis Nazy omal on viie tärni pitser (aga mitte hind). Ka on Nazy’s Guesthouse ainus omasugune terves Pankisi orus.
Marsruut Stepanakert – Jerevan – Tbilisi – Jokolo on ca 870 kilomeetrit pikk ning läheb jagatud transpordiga maksma 27 eurot. Mis teeb Taga-Kaukaasia taksiks ühe euro 30 kilomeetri kohta.
Jokolo näeb välja kui tšetšeeni Koguva. Kitsad tolmused külatänavad, eesti omadest kaks korda kõrgemad kiviaiad ja roikatarad. Päike särab seniidis vähemalt 35-kraadisena. Pääsukesed viivad poegadele räästa alla toitu. Iidsel külakirikul on rohtukasvanud aed ja katus, tee langeb vaikselt jõe poole, suure puu vilus magavad lambad ja toimetavad kalkunid. Veerand kuus kutsub muessin poole kilomeetri kauguselt õhtupalvusele. Muessini laul lõpeb kuuldava lindistuskrõpsuga. Mošeesid on Pankisis kolm, iga küla kohta üks.
Pankisi orus elab enam kui 10 000 tšetšeeni ja ingušši, 19. sajandi sisserändajate järeltulijad, enamik Sufi sektidesse kuuluvad sunniidid. Grusiinidele on tšetšeenid (ja vennasrahvas ingušid) kistid, endale vainahhid («meie rahvas»). Räägivad nad keelt, mis kõlab kui mõni läänemeresoome keel indiaanlaste suus, esisilbirõhkudega, vokaalirohkelt ja justkui noaga lõigatult hääldatud.
Pankisi peatänav on liikluse poolest klassikaline Gruusia: lehmad liiguvad 3 km/h, autod
100 km/h. Tee on üks kilomeetritepikkune sirge külast külla, aiad üksteises kinni külavahedeta. Taamal paistavad Tušeti kõrgmäed, mäetippude kohal ca neli ja pool kilomeetrit. 40 kilomeetri kaugusel paikneb piir Tšetšeeniaga, mäed ja alpiaasad on ka kistide käes. Jokolo naaberkülast Birkianist on pärit Iraagis laineid lööva islamiriigi Süüria sõjard Omar al-Shisani («Tšetšeen»). Birkiani taga lõpeb asfalt. Edasi, mägedesse ja sealtkaudu Tšetšeeniasse saab ainult jahimees või elukutseline matkaja.
1990. aastail oli Pankisi orus etnilisi ja usupingeid. Hiljem süüdistas Venemaa Gruusiat siin tšetšeeni mässuliste varjamises. Grusiinid on Pankisis kinni võtnud Venemaal terroriaktides süüdistatud islamiste. Tumedaid jutte on räägitud Al Qaedast, USAgi oli mures. Nazy ütleb, et juba kümme aastat on kõik rahulik. Tema suure maja teise korruse palkonil istudes, tüüneid mägesid vaadates, on raske Nazyt mitte uskuda.
Ja ometi on õhus rahutust. Pankisi on tagasi pöördumas islamisse. Islam on siin elus viisil, mida kristlus ammu pole. Ei saagi olla, kuna inimene on võtnud jumala koha. Pankisi oru taolistes kohtades on islami võim suurem kui ühelgi teisel usul. Ta suudab kasvada meie ajastu arvel, öelda lahti valgustusajastu pärandist ja tehnoloogiaajastu omandist. Tšetšeenid Gruusias käivad samades ilmalikes ja läänelikes koolides nagu teisedki lapsed, neil on sama internet, samad mobiilid, sama Facebook. Ometi tõmbab neid, eriti noori, midagi palju tugevamini. See peab olema võimas jõud. Kristlus on valgus tunneli alguses, islam valgus tunneli lõpus. Pankisi orus pole WiFit.
Naasev islam on reaktsioon üleilmastumisele. Islam on identiteet samastuvas maailmas. Maailm on islamikogukondadesse oma tehnoloogia ja kohaloluga sisse rännanud ning paljudele see uusimmigratsioon ei meeldi. Euroopagi reaktsioonid sisserändajate vastu on identiteedist kantud, aga nad on reaktsioonid tulijate vastu. Moslemid reageerivad tulevale. Veel suurem vahe on asjaolus, et islam on oma reaktsioonis kogukondlik. Tšetšeenid Pankisis jätkavad taaskinnistuva usuga oma sugu selle sõna kõige otsesemas mõttes. Nad on ühtmoodi sugulased – pere-, klanni-, teibi-inimesed.
Siinkohal peame puudutama Venemaa küsimust. Tšetšeenide jaoks on Venemaa samasuguseks ohuks identiteedile nagu Ameerikagi. Tšetšeeni keel on täis vene uuslaene, demokratija’st peredacha’ni (välisministeerium on vestmiku järgi «MID» ja ÜRO «OON»). Islam tähendab araabia keele taastulemist. 20. sajandi alguseni kirjutati tšetšeeni keelt araabia tähtedega. Nüüd kehtib ohtrate kurguhäälsete ja umlaute märkivate täiendustega vene tähestik. Venemaa kaudu tuleb ka muu «progressiivne elustiil» muusikast alkoholini.
Jokolo ja Stepanakert on kaks ebakindlal pinnal vähemust kahe ellujäämisstrateegiaga. Nazy räägib inglise keelt ja on moslem. Edikuga tõdesime, et õnneks jagame vene keele oskust. Ingliš on hea, aga enda mõistetavaks tegemiseks Taga-Kaukaasias on vene keel palju etem. Keel pole süüdi. Pole halba heata. Need on klišeed. Taga-Kaukaasias elab aga edasi teistmoodi Venemaa. Selline Venemaa, mis meenutab äraspidiselt USAd Ladina-Ameerika poolt vaadatuna. Ja kui Taga-Kaukaasia on Venemaa Ladina-Ameerika, siis Eesti on selles negatiivmaailmas Kuuba.
Venemaa on ikka Taga-Kaukaasia värav maailma, nii halvas kui heas. Ta seob Eestitki Taga-Kaukaasiaga, meeldib see meile või mitte. Kunagi kogus Venemaa meid ühte kimpu, painutas Kaukaasiat Euroopa suunas ja meid Euroopast eemale. Ta asetas meid ühte universumisse ja andis kui mitte sama tähestiku, siis mingi ühtmoodi mõistmise parameetrid. Teetassi kõrval Jokolo külalistemajas lebab lusikas, sellel kirillitsas info «Ц. 40к.». Seegi on kiri. Paljud meist teavad, mida see tähendab. Kirja lugedes anname end küsimata sellele maailmale, kus me mõistame, kus arusaamine loeb. Nii meile kui tagakaukaaslastele.