Sündimine Gaza sektorisse on 21. sajandi maailmas miinusmärgiga loteriivõit. Gaza kohta käibib juba aastaid meedias iseloomustus «maailma suurim vabaõhuvangla», ning ilmselt pole see tõest kuigi kaugel.
Juhtkiri: elu maapealses põrgus
Piirkonnas elav lihtkodanik, kellele ei meeldi näiteks sealsed kehvad majandusolud, radikaalse Hamasi võimutsemine või mis iganes, ei saa naljalt mujal õnne proovida. Välja – kasvõi Läänekalda linnadesse, Egiptusesse või siis Iisraeli – pääsevad vähesed, rääkimata reisimisest teistesse riikidesse.
Ülerahvastatud piirkonna võrdlemine vanglaga muutub veelgi selgemaks, kui vaadata Egiptusesse kaevatud maa‑aluste tunnelite rolli Gaza majanduses. Alati pole see nii olnud: alles 1998. aastal avati Gazas rahvusvaheline lennujaam, mida rahastasid teiste seas mitu euroliidu maad. 2001. aastal pommitati see aga puruks, hiljem lende toimunud pole.
See kõik on juba piisavalt ebameeldiv, kuid praegu on Gazas elaval lihtkodanikust tsiviilelanikul ka «soodne» võimalus lihtsalt hukka saada. Iisraeli operatsiooni «Protective Edge» käigus, mis varsti on kestnud juba kuu aega, oli ÜRO andmetel 29. juuli seisuga kurb statistika järgmine: Iisraeli poolel 56 hukkunut – neist 53 sõdurit ja 3 tsiviilelanikku, palestiinlastest hukkunuid 1118, neist 180 relvarühmituste esindajat ja vähemalt 827 tsiviilelanikku, sh 131 naist ja 243 last. Ning eile teatati Gazas taas kümnetest hukkunutest.
Sõja eest kuhugi põgeneda Gaza tsiviilelanikel õigupoolest ei ole. Piirkond on väike ja selle sees mujale, isegi ÜRO peetavate koolide territooriumile varjumine julgeolekut ei taga.
Kahtlemata on Iisraelil õigus end kaitsta. Gazast lähtuvad raketiründed ja tunneleid pidi Iisraeli pinnale imbuvad terroristid on julgeolekuoht, millele tuleb vastu seista. Tõsi on ka see, et Gazat juhtiv Hamas ise tsiviilelanike kaitset kuigivõrd kalliks ei pea. Iisraeli suursaadik Dan Ashbel kirjutas Postimehes, et Hamasile on automaadid rohkem väärt kui nende oma inimeste elud.
Kuid tsiviilohvrite üha kasvaval hulgal Gaza sektoris puudub õigustus siin ja praegu. Võimatu on mitte nõustuda Briti välisministri Philip Hammondi eile Sunday Telegraphis öelduga, et tsiviilelanike olukord Gazas on vastuvõetamatu ja seal tuleb kehtestada tingimusteta humanitaarne relvarahu. «Me peame tapmisele lõpu tegema,» sõnas Hammond.
Iisraeli‑Araabia konfliktil on pikk ajalugu, see on läbi põimunud usulisest sallimatusest, ülekohtu ja vägivalla rägastikust. See vastasseis ei pruugi jõuda lõpliku rahuni veel aastaid. Nüüdne hooga vägivallaspiraali mööda edasi tormamine ei paranda aga Lähis-Idas kellegi elu.
Nii Iisrael, palestiinlased kui ka rahvusvaheline kogukond peavad pingutama teistsuguse stsenaariumi nimel.