Ajaloolane Erkki Bahovski leiab hulganisti paralleele 1914. ja 2014. aasta vahel. Kuid ajalugu ei kordu kunagi sajaprotsendiliselt.
Erkki Bahovski: I maailmasõja kogemus mõjutab meid praegugi
H eitsin pilgu virtuaalsesse arhiivi ja vaatasin, mida olin kirjutanud Facebookis eelmise aasta algul. Sellised read: «100 aastat tagasi ehk 1913. aasta oli viimane rahuaasta enne maailmasõda. Loodame, et 2013. aasta tuleb ses mõttes parem.»
Aga ei tulnud – 2013. aasta oli samuti viimane rahuaasta Euroopas. Sel aastal on Venemaa okupeerinud ja annekteerinud Krimmi ning toetanud sõjategevust Ida‑Ukrainas.
Niisiis on 2014. aastal Euroopas sõda. Nagu 100 aastat tagasi, mil puhkes Esimene maailmasõda. Euroopa ja ka Eesti teeb õigesti, et sõja puhkemist meeles peab. Just Esimese maailmasõja puhkemise põhjused ja iseloom – nende üle on palju piike ristatud, kuid põhijooned on selged – annavad võimaluse tõmmata paralleele tänavu Krimmis ja Ida‑Ukrainas toimunu ja toimuvaga.
Igasuguste ajalooliste paralleelide tõmbamine on alati meelevaldne ja subjektiivne ning ajalugu ei kordu kunagi sajaprotsendiliselt. Ent ajaloo võlu ja valu peitubki selles, et osa toimunust on tulnud meile tänapäeva ning mõjutab me igapäevast käitumist ja keskkonda. Mõnikord õnnestub ka välja joonistada mustreid, mis ikka ja jälle korduvad.
Ajalooliste sündmuste hindamisel ja kõrvutamisel tänapäevaga tehakse üldiselt see viga, et lähtutakse tagantjärele tarkusest, st meie teame, mis juhtus hiljem ja paneme enda pildi ka vastavalt kokku. Kuid ajaloosündmustes – ka Esimese maailmasõja vallapäästmises – osalejad tulevikku ei teadnud.
Nii ei uskunud suurem osa, et puhkenud Esimene maailmasõda üldse kaua kestab. Rünnakudoktriini järgi pidi sõda olema läbi mõne kuuga. Ometi hukkusid sõja tapamasinas nelja aasta jooksul kümned miljonid inimesed. Ses valguses paistavad ennustused, et Ukraina konflikt saab kohe läbi, pehmelt öeldes imelikud. Lootma muidugi peab ja on ka näiteid, kus sõda saabki läbi mõne kuuga.
Iseäranis levinud oli aga enne Esimest maailmasõda idee, et sõda lihtsalt ei ole võimalik pidada, sest tihedad kaubandussidemed muudavad selle mõttetuks. Siin on tavaks viidata Norman Angelli 1909. aastal ilmunud raamatule «The Great Illusion», mille järgi ei tasu sõjapidamine enam ära. Kuid juba varem, 1898. aastal oli Ivan Bloch Peterburis avaldanud kuueköitelise teose majanduslikest argumentidest sõja vastu.
«Sõda tulevikus ei tule, sest see on muutunud võimatuks – nüüd on selge, et sõda tähendab enesetappu,» tsiteerib briti ajaloolane Margaret MacMillan Blochi. Ka Blochi järgi ei suutvat Euroopa riigid pidada säärast laiaulatuslikku sõda mitte rohkem kui mõne kuu. Mida ta aga ei arvestanud, oli
Euroopa ühiskondade varjatud võime end sõjaks mobiliseerida. Praegugi räägitakse sellest, et tihedad kaubandussidemed välistavad suure sõja.
Ennustamatusega liitub veel Preisi militaarmõtleja Carl von Clausewitzi esile toodud printsiip, mida ta nimetas hõõrdumiseks ehk siis asjaoluks, et sõda ei saa täielikult plaanida, sest juhus mängib oma rolli. Kord juba alustatud sõjategevus võib viia ootamatute ja traagiliste tagajärgedeni – mõelgem 1915. aastal sakslaste uputatud reisilaevale Lusitania või praegu Malaisia reisilennuki allatulistamisele. Ning ka vandenõuteooriatele – nii on väidetud, et Lusitania lasid põhja hoopis britid, et ameeriklasi sõtta tõmmata, ja et reisilennuki võisid tulistada alla ukrainlased, et lääs midagi Venemaa suhtes ette võtaks.
Ida-Ukrainas ja Krimmis toimuv on tekitanud mõtteid, nagu oleks sõja olemus kuidagi muutunud – on räägitud nn neosõjast, asümmeetrilisest sõjast jne. USA sõjaajaloolane Max Boot on oma raamatus «Invisible Armies. An Epic History of Guerrilla Warfare from Ancient Times to the Present» veenvalt näidanud, et säärane, rindeta või mitte riikidevaheline sõda on eksisteerinud aegade hallist hämarusest peale.
Oli seda ka mingil määral Esimene maailmasõda. Ehkki rindejooned olid vägagi paigas, leidus ka seal «muresolevaid kohalikke» nagu praegu Krimmis ja Ida-Ukrainas. Üks neist oli 1870. aastal Simbirskis sündinud Vladimir Uljanov, kes Saksa kindralstaabi «mõõduka tasu» eest organiseeris 1917. aastal Venemaal mässu ja riigipöörde, mille tulemusena Venemaa sõjast välja astus ning Saksamaa sai läänerindel vabad käed. Brittide Araabia Lawrence aga tegutses Osmani impeeriumi nõrgestamise nimel araabia maades.
Bootil on varuks andmebaas sissisõja kohta alates 1775. aastast. Selle järgi on sissid olnud alates 1945. aastast edukamad. Alates 1945. aastast on sisside võiduprotsent läinud üles 40,3 protsenti, ent tõsiasi on samas, et valitsusväed on jäänud ikkagi peale 50,8 protsendil konfliktidest. Ka siit raamatust selgub, miks sissisõda võib Ida-Ukrainas veel kaua kesta – alates 1775. aastast on sissisõda keskmiselt kestnud kümme aastat, pärast 1945. aastat veelgi rohkem – 14 aastat. Sisse on saatnud edu põhimõtteliselt vaid siis, kui nendele on tulnud väljastpoolt abi (mõelgem bolševikele ja rohelistele mehikestele).
Esimese maailmasõja puhkemise üheks põhjuseks loetakse ka Saksamaa käitumist. Tavaliselt on toodud esile kaks versiooni. Esiteks, et Saksamaa oli tugevaks saanud ja taotles «oma kohta päikese all». Teiseks aga, vastupidi, et Saksamaa oli liiga nõrk ning sõda tuli alustada sellepärast, et teised suurjõud eest rohkem ära ei läheks. Mida ütles USA president Barack Obama Venemaa kohta märtsis? Seda, et Venemaa suhtumine naaberriikidesse näitab Moskva nõrkust …
Esimese maailmasõja kogemusest üritati muidugi ka õppida. Loodeti sõda vältida rahvusvaheliste organisatsioonide (Rahvasteliit) loomise abil. 1914. aasta suve traagika, kus sõda puhkes justkui eimillestki ja väga kiiresti, seisis kindlasti
Euroopa riigijuhtide ees 1938. aastal, kui Tšehhoslovakkia Hitlerile maha müüdi. Nüüdseks on maailmal kaks kogemust – kiirelt alanud Esimene maailmasõda ja Teine maailmasõda, kus ei tehtud
õigel ajal katset agressorit peatada. 1962. aastal Kuuba raketikriisi ajal valis toonane USA pre-sident John Kennedy Esimese maailmasõja kogemuse, sest oli lugenud Barbara W. Tuchmani «Augustikahureid» ning veendunud, kui lihtne oli sõda valla päästa. Sõjaliste meetmete asemel valis USA mereblokaadi.
Missugusest kogemusest peaksime õppima praegu? Kindlasti mitte 100 protsenti ei ühest ega teisest maailmasõjast. Ent 100 aastat tagasi puhkenud Esimene maailmasõda on sündmus, mis sunnib praegugi selle sõja põhjustega tegelema ja mõtlema sõja olemuse üle.
Erkki Bahovski on Euroopa Komisjoni Eesti esinduse teabenõunik. See artikkel väljendab tema isiklikke seisukohti. 4. augustil korraldab Euroopa Komisjoni Eesti esindus Tallinnas ajalookonverentsi, mis on pühendatud Esimese maailmasõja mõjule ja tähendusele.