Helena Läks kirjutab värskes Sirbis hiljuti esile kerkinud ideest kehtestada valimisnimekirjas nn. sooline triibumuster.
Helena Läks: teretulnud toetav triibumuster
3. august 2014, 17:09
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
21. juulil avaldas võrdõigusvolinik Mari-Liis Sepper pressiteate, milles kutsutakse erakondi üles suurendama valimisnimekirjades naiste osakaalu, et nende positsioon häälte püüdmisel oleks parem ja naiste arv riigikogus kasvaks. Sepper tuletas meelde, et riigikogu moodustavad erakonnad on juba kahe aasta eest allkirjastanud koostöömemorandumi, milles poliitikud pakuvad naiste madala esindatuse probleemi lahendusena n-ö triibulisi nimekirju, s.t valimisnimekirju, milles mees- ja naiskandidaatide nimed paiknevad selle tipust alates vaheldumisi.1
Pressiteade mõjus paljudele ootamatult: me ei ela ju enam ometi Simone de Beauvoir’ ajal! Nimelt on de Beauvoir tõdenud 1949. aastal nüüdseks klassikaks saanud teoses «Teine sugupool» järgmist: «Naisel pole olnud väljavaateid üheski valdkonnas. Seepärast nõuavad tänapäeval paljud nende hulgast uut staatust; ... nad soovivad, et lõpuks ometi antaks neile abstraktsed õigused ja konkreetsed võimalused, sest ilma nendeta on vabadus müstifikatsioon.»2 Ehkki hiljem on kaheldud, kas kapitalismis kui olemuslikult mehelikus majandusstruktuuris üldse saabki naiste rõhumist kõrvaldada (ja nii on paljud feministid hoopis sotsialistid), leidub tänapäeval vaevalt naisi, kes saaksid kurta «abstraktsete õiguste» puudumise üle. Võimalusigi näib jaguvat: naised juhivad uurimisrühmi ja firmasid, on rahvusvaheliselt tunnustatud kunstnikud ja spetsialistid.
Ometi on naiste esindatus riigikogus, nagu viitab Sepper, jäänud taasiseseisvunud Eestis vaid 10–22 protsendi vahemikku. See paneb küsima, miks ei jõua rohkem naisi tipp-poliitikasse ning milliste tööriistade abil nende osalust suurendada. Ühe põhjuse pakub Barbi Pilvre, kirjeldades naispoliitikute meediakuvandit: «Naisjuhi kirjeldamisel imestatakse alatasa, kuidas «väike ja habras» naine suudab hakkama saada sellise vastutusekoormaga või suudab vastu võtta suuri otsuseid. Kindlasti võetakse üles pere ja karjääri ühitamise teema ja uuritakse, kas ema hõivatuse tõttu lapsed ei kannata. Naisteajakirjade portreelugudes … testitakse, kas nad on edukad ka naistena või on juhiksolemise käigus minetanud oma naiselikud kvaliteedid.»3 Nii loobuvad paljud naised vabatahtlikult juhitööst.
Ühiskondlike rollide ümberkujundamiseks, kui need tunduvad rõhuvat, on kasutatud ning kasutatakse ka edaspidi sotsiaalpoliitikat. On küllalt minevikuühiskondades tooni andnud tavasid, milles praegusest ajapunktist vaadates näeme ebaõiglust. Kunagi oli orjandus paratamatus ning selle lõpetamine kohtas suurt vastupanu, mida ühe inimpõlve jooksul ei suudetud murda. Sellest võiksime olla õppinud, et ideid, mis pälvivad laia vastukaja kui sootsiumi alustalasid murendavad ja traditsiooni tarkust ära põlgavad, tuleb siiski uurida ja teha seda väsitava põhjalikkusega.
Triibulised nimekirjad on toetava toimimise (ingl affirmative action) tööriist. Toetava toimimise mõistet kasutati esimest korda ametlikult Ameerika Ühendriikides 1961. aastal, kui president John F. Kennedy allkirjastas käsu, millega keelati valitsusorganeisse tööle võtul diskrimineerimine rassi ja päritolu alusel. 1967. laiendati seda ka soole. Peale nimekirjade on levinud tööriistad ka sookvoodid, vähemuste tööle- või haridusasutusse võtmine soodustingimustel, nende kandideerima ergutamine eri programmidega jm. Tööriistu õpime käsitsema, täiustame – ning heidame need pärast paremate väljatöötamist kõrvale. Nii on triibulistidki mõeldud teenima vaid ajutiselt. Peamine ja väga loomulik etteheide toetava toimimise meetmetele on, et ehkki loodud vahendiks diskrimineerimise vastu, on need ise olemuslikult diskrimineerivad: tõstes vormi survel esile ehk mitte nii võimekaid naispoliitikuid, võime jätta nimekirja lõppu mõne tõeliselt staažika, ausa ja kirglise poliitikuhärra. Pealegi kardavad paljud naised, et end sellise poliitika abil teostades saavad nad häbimärgistatud ja annavad põhjuse kahelda oma võimetes kogu ametitee jooksul. Keegi ei taha olla Triibu-Kaja ega Triibu-Kristiina. Ka ei soovita jätta muljet, nagu oleks sugu naiste üldine erivajadus. Ja loomulikult, keegi ei taha «mingit jama»: miks ei või me kõik olla lihtsalt inimesed ja oma asju ajada?
Gertrud Kasemaa kirjutab oma peagi valmivat doktoritööd tutvustavas artiklis «Sooesitlused kooliargipäevas – variatsioonid (ära)kannatamise teemadel» Eesti essentsialistlikust haridussüsteemist võrsuvatest tublidest tüdrukutest, kes hakkavad elama «ärakannatamise diskursuses».4 Minagi olen üks neist paiks kasvatatud plikadest, kelle matemaatika kolmede kohta öeldi: „Kolm pidi ikka koolipoisi hinne olema, aga sina oled ju tüdruk.» Ma ei taha «mingit jama», loomulikult. Minu arvates saaks kas või haridussüsteemi nii poiste kui plikade seisukohalt helgemaks timmida ning selleks on poliitikasse rohkem vaja just nende tublide plikade kogemust. Aga nemadki ei taha jama – hüüdnimesid, meediakarusselli, vältimismänge. Nii toodame hoopis status quo’d.
Toetav toimimine ei püüa üksnes oleviku ebaõiglust ohjeldada, vaid tegeleb paljuski minevikus toimunud rõhumise tagajärgede kaotamisega. Jah, me ei ela Vana Testamendi aegadel, et isade patud järeltulevate põlvede kätte nuheldaks. Küll aga on nii, et mehed lõikavad jätkuvalt kasu ühiskonnast, kus neid koheldakse naistest soodsamalt. Niisamuti nagu kurname planeeti, kui soovime tarbida eelnevate põlvkondadega võrdselt, kurname ühiskonda, takerdudes vanadesse poliitilistesse mustritesse. Kas sellises olukorras pole toetava toimimise aktid mitte õigustatud? Sarnaselt loodushoiuga on toetava toimimise poliitika soosimisel, kui selle mõju üksikisikule esialgu väheseks osutubki, tugev sümboolne jõud: see räägib seisukohavõtust varasema tõrjumise suhtes, soovist suurendada ühiskonnas võrdsust ja sallivust. See annab positiivset eeskuju ja aitab ajapikku usutavasti ka välja murda vanadest ebaõiglust tootvatest mustritest. Need, kes väidavad, et sellist tööriista on väär kasutada, kuna tööle/poliitikasse tuleb võtta ikka vaid inimese sobivust ja eeldusi silmas pidades, ei näe, et just seda sageli ei tehta.
Meie ühiskond ei toimi sedavõrd hästi, et saaksime endale lubada toetava toimimise tööriistakasti ärapõlgamist. Poliitika vajab mehi ja naisi ning kui siin isereguleerumisele loota ei saa, tundub igati mõistlik panna valimisnimekirjadele käsi külge. Miks mitte eelistada siis hoopis juhujärjestusega nimekirju (abiks kas või random.org)? – Fortuuna palge ees on kõik sootud.
2 Simone de Beauvoir, Teine sugupool. Vagabund, 1997, lk 126.
4 Vt Müürileht nr 31 (veebruar 2014). Veebis: http://www.muurileht.ee/sooesitlused-kooliargipaevas-variatsioonid-arakannatamise-teemadel
