Valle-Sten Maiste: paar üldisemat folgimõtet

Valle-Sten Maiste Foto: Postimees.ee

Midagi ei ole katki, kui Viljandi pärimusmuusika festival muutub väiksemaks, elitaarsemaks, kammerlikumaks, intellektuaalsemaks, kirjutab Valle-Sten Maiste värskes Sirbis.

Kuna käesolev Sirp on väeaineline, on ehk asjakohane küsida: kas folgil jagub endiselt väge? Ega see väejutt tegelikult kõigekülgselt arusaadav ole ja tekitab kohati tunde, et vaja oleks loogilis-empiirilist reha. Umbes nagu filosoofidel, kes küll mõistes, mida peetakse silmas keha all, ei olnud ühel hetkel enam päri üldise lobisemisega vaimu teemadel. Ehkki Aleksander Sünter oli ka põgusalt tuttavale imelist seesmist rahu ja meeldivust kiirgav inimene, ei saanud ma lõpuni aru esimese folgipäeva lõpetanud Sünteri mälestuskontserdil korratud mõttest, et Sassis oli väge ja see väljendub nüüd ka mälestuskontserdi esitustes.

Kontserdi kava oli hüplik, nüanssideni välja arendamata ja tasakaalustamata. Nikns Suns oli sel kontserdil arusaadavalt kammitsetum ja vähem väeline, kui oma päevasel ülesastumisel. Kontsert sai hoo sisse ikkagi alles Sünteri bändi Oort viimaste lugude aegu ning siin polnud peaosa mingil müstilise väel, vaid klahvpillimängija Toomas Jõksi progelembusel, mida professionaalsed bändikaaslased-instrumentalistid suurepäraselt toetasid. See omapärane klassikalise progeroki allhoovustega regibänd ja -liin on karismaatilise laulja lahkumisega saanud korvamatu löögi ja jätnud augu, mille täitmisele ei pretendeeri ei tublilt edenenud, ent kitarripõhjalised Nikns Suns ega Zetod, ega ka märksa popilikum Pantokraator. Selles mõttes on folgi vägi kindlasti kahanenud.

Mitmes muus osas jätkub aga folgi kõrgaeg. Selle mõistmiseks on sobilik meenutada, kuidas alustati. Mitme lugemisväärse teose autor Bill Bryson märgib oma reisiraamatus Euroopast sapiselt, et looja võinuks sakslased lõõtspillita jätta. Algaastail oli festivali üks jalg ikka üsna selle augu veerel. 1990. aastate (ja üksjagu veel ka hilisemad) päevakavad olid ju suuresti üles ehitatud orkestritele nagu Untsakad, VLÜ, Folkmill, Kukerpillid, Zorbas, L’Dorado, kui meenutada vaid saurusi. Nimetatute talenti, vaimukust ja omapära pole mõtet vaidlustada, kuid oma lugematute hapramate derivaatide kaasabil (Lindpriidest Isa Aususeni) lohisesid toonased programmid siiski nii helilt kui ka vaimult ohtlikult kõrtsi- ja süldilaua meeleolude ümber. Muusikaliselt ei tugevdanud üldpilti ka toona üleekspluateeritud Põhja-Euroopa päritolu kaunishelid ega kodumaine märsilohistajapopp (Jäääär jt). Ehkki kõnealuses atmosfääris veeresid paljude noorusesuvede lõbusaimad päevad ning festivali ja folgitraditsiooni rajamine polnud toonastes oludes mitte ainult kõva sõna, vaid ka tõeline ime, tuleb mõista, et praegune festival erineb sellest, mida oli võimalus kogeda umbes kuni aastani 2000, nagu öö ja päev. Isegi kui lavade, ajakava ja repertuaari struktuur on muutunud tuvisammul ja põhijoontes säilinud.

Tänavusel folgil esindasid algusaegade vaimu vist ainult Untsakad, kes andsid pika, lõbusa ja hingemineva kontserdi, vist ainsa festivalil, kus folgirahva sekka ka arvukalt üksikpiletiga linnarahvast segunes. Niisugune sulandumine on jäetud kahjuks vaid nn toidutsooni pärusmaaks. Päris tasuta või sümboolselt madala tasuga kvaliteetsete kontsertide osakaal võiks festivalil suurem olla. Esmaspäevases päevalehes kurdeti taas kord toidutänavat täitnud jõmmide eemaletõukavuse üle. Eestlasi on ju isegi vähe, ei saa olla nii, et kultuuri­eliit propageerib kõigi eemaldamist, kelle näost ei ole üheselt näha, et tegu on Eesti Kontserdi hooaja-abonemendi omaniku või laulupidude ahelkülastajaga, kelle iga sammu puhul on vaoshoitus ja rafineeritus garanteeritud. Saan aru, kui nn koduvenelasi peljatakse, kuid oma maasugulasi võiks ikka vahel külastada, mõista ja püüda taluda.

Untsakad on selles mõttes asendamatu ansambel. Kõigil festivalidel üles astunud folgi elava sümbolina esindavad nad järjepidevust ning ühendavad eri publikusegmente. Ülikoolipõlve kõrtsimelus Untsakad pimestasid. Keegi mõjus tõesti nagu Shane MacGovan. Vahepeal Põldsepp kainenes ja bändi sära tuhmus. Pealekauba tüütasid ära need lõpmatud patriootlikud militaarlaulud, ajal mil Ansip ja Laar NATO tiiva all kordamööda ja koos «rullisid». Nüüd kui Vene karu oma rahvuskaaslaste kiidukoori saatel taas naabreid terroriseerib, sai mindud nimme Untsakaid kuulama avaldamaks tunnustust ansamblile, kes on meie vapraid mehi ja nende laule au sees hoidnud. Kontsert oli aga iseäranis tervemõistuslik. Rahvustunde kandmise ning Ukraina rahvale nende laulude esitamise läbi toetuse avaldamise kõrval ilmutati vahepeal lausa patsi­fismimeeleolusid ning kutsuti hurraapatriotismist kainenema. Untsakate kontserdist kujunes üks parimaid «halvamuusikasündmusi», kus viimasel ajal on tulnud viibida.

Viljandi festival ise on aga liikunud Untsakate laadist õnneks kaugele, andes «ilusa süldi» teatepulga üle arvukatele head muusikat populismikihtide vahele pikkivatele folkidele – Setu, Hiiu, Viru jt – üle Eesti. Nende olemasolu üle saab vaid rõõmu tunda. Nii jõuavad valdavalt Viljandis sündinud suurepärased helikooslused aina arvukamate kuulajateni. Viljandi folgi iseloomustamiseks sobib ent siiski hästi lausung «ainus Kõrsikute-vaba folk Eestis». Alahindamata Jaan Pehki lüürikutalenti, tuleb tõdeda, et trio, mis esitab Heli Läätse omaaegseid kõrgseadistusega hitte natuke liiga malevabarde meenutavalt ja ühelapikuliselt, kipub muutuma üha enam meele­lahutustööstuse uueks rekordlüpsilehmaks Meie Mehest vabanenud laudanurgas. Viljandi folk põlgas oma kavas ära aga isegi Curly Stringsi, millest oli natuke kahjugi, sest Eeva Talsi ja Kristiina Ehina laul suvest vanaema juures on võrratu.

Viljandi folk hakkas muutuma uue aastatuhande päris alguses, mil Vägilased, Kulno Malva projektid jm lubasid loota, et Viljandi kultuuriakadeemiast tuleb ka huvitavamat ja teistsugust folki kui Untsakate saksa- või Folkmilli iiripõhjalised järgijad. Muutus ei olnud veenev ega kiire. Kui möödunud kümnendi keskel lisandusid programmi praegused tipud Zetod, Ro:Toro ja Svjata Vatra, mõjusid mõned neist veel üsna algelistena. Alles käesoleva kümnendi alguseks jõudis muusikaharidus Viljandis seisu, mis lubaks festivaliprogrammi kas või täielikult täita noorte Viljandis õppivate muusikute huvitavate ja silmapaistval tasemel projektidega, kelle kavad on uudsed, sügavamad ja viimistletumalt välja arendatud, kui aastaid festivali kava täitnud intelligentse süldi veteranidel iial olid. Kui Antti Paalanen ja Cedric Watson välja arvata, olid tänavuse festivali suurimad elamused seotud kodumaiste esinejatega: Kulno Malva ja Tõnis Kirsipuu, Lepaseree, Nikns Suns, Maarja Nuut, Torupilli Jussi Trio ja Mari Kalkun. Kalkun andis eriti vapustava kontserdi küll Setu folgil. Ihuüksi, bändita, muuseumi aidas. Vähemasti sama palju Viljandi taustaga suurepäraseid esinejaid oli kas varus, s.t ei esinenud (Gjangsta, Ro:Toro, Knihv, Viljandi Guitar Trio) või jäid sedapuhku nägemata (Paabel, Trad.Attack, Cätlin Mägi ja Tiit Kikas) ja on veel hulk kodumaiseid uusi tegijaid, kellega ei ole jõudnud üldse tutvuda.

Niisiis seisneb folgi vägi huvitavate ja kõrgprofessionaalsete, julgelt eri stiile ristavate ning katsetavate kodumaiste folkartistide rohkuses. Programmi täissaamise nimel ei ole meelelahutusartiste jt muude valdkondade muusikuid vaja enam rakendada. Muidugi oleks tore, kui nt Hortus Musicus vahel ikka folgil esineks – on neil olnud ju arvukalt ideaalselt programmi sobivaid kavu. Kuid kui aastate eest jäidki tegelikult ju oma põhitegevuse suhtes kõrvalhüppes Tiit Kalluste ja Villu Veski laadsed külalised vahel programmi naelaks, siis tänapäeva Viljandi taustaga muusikute kavad on samas laadis põhjalikumad, läbimõeldumad ja huvitavamadki. Folgil juba traditsioonilise laenumuusikuna aitas Paul Daniel oma ulakalt vallatul kitarrikäsitlusel koos Kulno Malvaga Meelika Hainsoole omast monotoonset-autentset regilauluesitust muusikaliselt huvitavaks teha. Kuid Malva oli omaenda lõõtsa-show’s ilma elukutseliste jazzumeeste abita ehk ulakamgi jne.

Paradoksaalne on, et kui Viljandi festival võrsus üsna aukude ja ämbrite serval kõikuva saksa lõõtsatraditsiooni pealt, siis nüüd osutus festivali vaieldamatuks tipuks just lõõtsamäng. Brysonit muserdanust erineb see usutavasti küll selgesti. Kui Malva kasutab oma muusika käimatõmbamisel trummari- ja tantsijaenergiat, siis tänavuse festivali suurimaks elamuseks kujunenud Paalanen saavutas puhtalt lõõtsa ja häälitsuste toel (kohati ka jalgu trampides) selgeima ja võimsaima sotsiaalselt kõneka võitleva ekspressiivsuse, mida ma folgil instrumentaalesituses eales kogenud olen. Nii Gaza sõjakoledused kui ka Põhjamaa kaamos ning seda üle elada aitav melanhoolne huumor tehti kuulajale virtuoossete helide taustal Kimmo Pohjoneni produtsendikäe all teotseva mehe poolt puust ja punaseks nõnda, et lihast ja luust läbi käis. Jääb loota, et Henn Rebase ja Tiit Kalluste järel tulev julgelt otsida ja eksperimenteerida sooviv Kulno Malva tõmbab meilgi käima omad lõõtsamängijate alamkoolkonnad nii nagu Pohjonen Soomes.

Ehkki kodumaiste artistide ja programmi sisukus on ajaga mõõtmatult kasvanud, näib festival ometi olevat silmitsi mitmete muredega. Üks peamisi neist on suutmatus täita suurt lava. Festivali tipu on aasta aastalt üha enam moodustanud pigem kammerlikud artistid, kelle küsitav sobimine suurtele lavadele on olnud ürituse peamiseks nõrkuseks. Kui Pantokraator välja arvata, siis puuduvad meil õieti folgikaldega esinejad, kes suudaksid tuua pilgeni täis Kirsimäe igasse nurka kvaliteetse ja kaasahaarava heli. Zetod ehk püüdlevad samuti sinna poole ja igal aastal sobivad suurtele lavadele hädapärast ehk ka paar külalisartisti. Sel aastal lisandus Viljandi laululava valmimisega aga Kirsi- ja Kaevumäele kolmas suur festivalilava, süvendades kõnealust diskrepantsi veelgi.

Lavavalikus saatsid tänavust festivali arvukad möödapanekud. Liiga suur kontserdipaik ja hängimist soodustav atmosfäär lõhkusid suure osa Nordicu kuulamisnaudingust. Enamasti täitsid suuri lavu kahe-kolmeliikmelised, sageli naturaalpillidele toetuvad kollektiivid. Esinejaid ei toeta Viljandis ka kuigivõrd märkimisväärne lava-, heli-, valgus- ja eriti videotehnika. Suured mastaapsete esinejateta kontserdipaigad jäid pahatihti ka pooltühjaks, kui laval polnud just mõni kodumaine juba endale nime teinud kollektiiv. Kes seda kõike ette teab, aga ära oleks tulnud vahetada kindlasti ka Mari Kalkuni väli- ja Trad.Attacki sisekontsert ning Svjata Vatra tuua Kaevumäelt suuremale, vähemate istekohtade ja avarama väljakuga esinemispaika jne.

Viljandi folgile pole kunagi imporditud märkimisväärselt folk-proget, -poppi ega -rokki. Viljandis ei käi kuigivõrd ka suurte maailmamuusika festivalide või maailmamuusika lavadega festivalide peaesinejaid ega vastavate auhindadega pärjatuid. Grammy nominent Cedric Watson on siin küll teatav erand, kuid esineb ju temagi suurüritustel suurema koosseisuga kui Viljandis. Eks need artistid ole ka väga kallid ja mida suurema koosseisuga tullakse, seda kallimad. Et suurstaaride Viljandisse sattumine veel vähem tõenäoline oleks, toimub folk ühe kõige olulisema maailmamuusika festivaliga «Womad» Charlton Parkis Inglismaal juba aastaid nimme samadel kuupäevadel.

Viljandi festival on vastakuti keeruliste katsumustega. Folgile on omad ootused vastuolulistel publikukihistustel, kellest paljude truudus festivalile on kõikuma löönud. Niigi valdavalt pereellu taandunud 1990. aastate noored, linnarahvas ja muidu hängijad ootavad festivalilt kergemat repertuaari ja pakendust, kui keskeltläbi pakutakse. Ka peale­tulevates noortes pulbitseb lakkamatu rütmi­kirg. Samal ajal on festivalikülastajate seas kasvanud rafineeritud, igasugusest läbust vabade muusikaliste elamuste nõudlejate osa. See on kuulajaskond, kes end selgesõnaliselt alkoholisõpradele orienteeritud festivali kunagistest tähtedest, nagu VLÜ, ega selle publikust ei soovi midagi teada. Suur osa sellest siidikäelisest seltskonnast ei taha vähimatki rooja oma särgikraele, mida festivalimelus pole lõpuni võimalik tagada.

Üldiselt arvatakse, et mis tahes institutsioon, moodustis või üritus peab selleks et ellu jääda pidevalt kasvama. Olemata selle koolkonna veendunud toetaja, arvan, et liikumine suurtele lavadele senisest suuremate artistide toomise suunas on kindlasti üks tee, millega kõiki publikusegmente rahuldada. Ehk peaks folgigi korraldajad mõtlema nende Ana Mourade, Balkan Beat Boxide ja Sierra Leone’s Refugee All Starside peale, keda «Jazzkaar» on meile juba ka ju vahendanud? Ehk võiks igal aastal olla festivalil paar nime «Womad»-festivalilt, mida teatakse laiemaltki, kui vaid folgihuviliste ringis. Unistada ju võib kuni Paul Simoni, Peter Gabrieli ja David Byrne’ini välja.

Midagi ei oleks ka katki, kui arenetaks hoopis selles suunas, et festival muutub väiksemaks, elitaarsemaks, kammerlikumaks, intellektuaalsemaks. Festivalil võiksid olla omad, pigem väikesearvulisele professionaalsele huviliste ringile suunatud alateemad. Tänavune festival näitas ilmekalt, et nn suur festivali peateema, milleks sel aastal oli «mäng», eriti ei kanna ega tööta ja jääb formaalseks. Palju enam jääb tänavust festivali meenutama nt teema «avangardne lõõts», mida aga kuidagi ei teadvustatud ega võimendatud.

Olen ikka mõelnud, et nii kodumaise rahvalauluvaramu kui ka eksootiliste väliskülaliste toel võiks festivalil arendada nn eraelu ja elustiilide ajaloo temaatikat, rääkida eri ajastute ja rahvaste surma-, lembe- ja lustikultuurist ja tavadest, küsida eksootilistelt külalistelt, mida nad arvavad elust ja maailmast laiemalt. Praegused filmid, loengud ja värvikad külalised ei moodusta kahjuks mingit sügavamat jälge jätvat tervikbuketti. Liikumises kammerlikkuse poole näib festivalil rohkem potentsiaali jaguvat. Kolme suure lava kolm korda päevas täitmine ei peaks olema eesmärk iseeneses. Üldjoontes tuleb aga tõdeda, et korraldajad on osanud suurepärast festivali senini hoida ja arendada. Küllap suudavad nad seda edaspidigi.