Väike võit

Arseni Jatsenjuk Foto: A.Peegel

Möödunud nädalal raputas erakonda Isamaa kuuluv peaminister Arseni Jatsenjuk niigi räsitud Ukrainat ja selle ärevil toetajaid teatega, et paneb ameti maha. Ajenditena nimetatud koalitsiooni lagunemine ja üksmeele puudumine parlamendis andsid hoogu Kiievi vastastele, mis tähendas, et internetist võib leida nüüd küllaldaselt teateid «Šokolaadikuninga langemisest» viitega president Petro Porošenko juhitud Rošenile, ja «Kiievi hunta hävingust» viitega teadagi fašistidele, kes Ukrainat juhtivat.

Ukraina peaministri taandumise peab aga kinnitama parlament. Tagasiastumisteade, ehkki ehmatav, osutus esialgu siiski ilmselt sümboolseks käiguks ja ehmatavalt emotsionaalsele avaldusele järgnesid nädala jooksul siiski ka tema jätkuvad pöördumised parlamendi poole, et saadikud end kokku võtaks, leiaks üksmeele ja võtaks vastu rasked eelarvet puudutavad otsused.

Neljapäeval teatas parlament, et tegelikult ei lähe Jatsenjuk mitte kuskile ja jätkab tööd ning vastu võetakse ka suurem osa soovitud muudatustest – muuhulgas seatakse sisse üksikisiku tulumaksule lisatav sõjamaks. Saadikud tõusid suisa püsti ja aplodeerisid Jatsenjukile pärast endi hiilgavat sooritust hääletustel.

Ukraina uudistelehekülg KyivPost võrdles parlamendis toimunut 17. sajandi kasakate nõukogu kogunemisega, kus traditsiooni kohaselt pidid kohaletulnud paluma värskelt valitud juhil ametisse astuda. Komme nägi ette, et esialgu mängitakse mängu, kus juht teatab, et ei võta oma kõrget ja aulist ametit vastu – tegelikku loobumiskavatsust tal aga eales polnud.

«Tänane parlamendi konstitutsioonilise enamuse toetus valitsuse algatustele on samm ühinemise ja riigi päästmise poole,» sai Jatsenjuk teatada neljapäeval pärast istungit. Vitali Klitško UDAR ja Oleh Tjagnõboki Svoboda ning 19 sõltumatut saadikut on aga siiski koalitsioonist taandunud ja seaduste järgi on vaja kas 30 päeva jooksul uus moodustada või korraldada erakorralised valimised. Viimased mõlkusid meelel ja keelel ka lahkujatel ning neid toetas selles Porošenko, peaministri taandumisele seisid vastu aga nad kõik. Ehkki Jatsenjukil õnnestus parlamendis nüüd korraks üksmeel saavutada, kuuluvad sinna siiski jätkuvalt 2012. aastal hoopis teistsuguse riigi etteotsa valitud jõud, kes mitte kõik ei toeta Ukraina praegust suunda Euroopa poole.

Rasketest otsustest, mille keskmes on finantsprobleemid, rääkis Jatsenjuk juba veebruaris, mil talle peaministri koht alles usaldati, ehkki toona polnud Maidani «taevast sadat» leinanud Ukrainal aimugi, kui palju ohvreid ja ohverdusi võib revolutsioonile järgneda ning mil määral võib raha olla tarvis hoopis sõjaväele ja taastustöödeks. Rahvusvahelise Valuutafondi abi, mille saamiseks Jatsenjuk ametisse asudes kõnelusi pidama asus, on varasemast veelgi vajalikum.

Olles veennud ka parlamenti selle ning riigieelarve ja maksuseaduse kohendamise vajalikkuses, teatas Jatsenjuk, et päeva suurim majandus­uudis oli teade Argentina maksejõuetusest. «Järgmine on, et Ukrainaga seda ei juhtunud, ja ei juhtu kunagi,» lisas ta enesekindlalt. Jatsenjuki viis kuud peaministrina on näidanud, et kahjuks ei võimalda ükski võit Ukrainal hinge tõmmata – jätkub võitlus separatistide ja Venemaaga ning alles algab Malaisia lennukatastroofi paiga uurimine, samuti tuleb kõige toimuva korral kuidagi hoida püsimas riiki ja pakkuda rahvale mingitki kindlustunnet. Jääb üle loota, et ka liitlastele läheb kõik piisavalt korda ning et sõnapaarist «Jatsenjuki võit» ei saa nukrat poolmütoloogilist metafoori.