Andrus Karnau: kõige suurem fänn

Andrus Karnau Foto: Pm

Eesti Energia kuulutas sel nädalal ametlikult välja juhatuse esimehe konkursi. Senine esimees Sandor Liive kinnitas pärast teate avalikustamist, et kavatseb kandideerida veel üheks ametiajaks. Kogenud spordimehena ta ilmselt luges hääled üle ja leidis, et need on koos. Aga võib-olla ka mitte. Liive kinnitus annab tunnistust, et solvunult taanduda ta ei kavatse.

Solvunult taandumiseks kahtlemata põhjust on. Praeguse valitsuse koalitsioonilepe soovitab Eesti Energia tükeldada, lahutades ettevõttest võrgufirma Elektrilevi ja põlevkivikaevandused. Samuti tuleb jätta Iru prügijaam maksumaksja toetuseta. Nõrgem mees oleks kõike seda kuuldes juba ammu kuhugi rahvusvahelisse organisatsiooni pehmele toolile põgenenud.

Veel paar kuud tagasi võis olla päris kindel, et valitsus ei jäta Liivet Eesti Energia juhi kohale. Miks? Seda on keeruline öelda. Nagu ka seda, et kevadel õhus olnud siseringi otsus praegu enam jõus poleks. Eesti Energia juhitool on ülimalt ahvatlev. Riiklik energiafirma on kohaliku majanduse kroonijuveel: suur tööandja ja veel suurem tellija. Energiafirmal on rahvusvahelist läbilööki, selle juhil on kaalu ka piiri taga.

Eesti Energia kõige suurem väärtus on aga mõjukus kohalikus majanduselus. Nagu öeldud, on ta suur tellimuste jagaja, aga kõige enam on väärt ettevõtte oskusteave. See on väärt miljoneid eurosid, eriti veel siis, kui seda oma eraäri edendamiseks kasutada. Me mäletame ju üht suurärimeest, kes ettevõtte nõukogu esimehena keelas riigifirmal taastuvenergia arendamise, et ühel sobival hetkel seda ise tegema hakata. Juba viidatud prügiäri toetus aga on ehe näide sellest, kuidas poliitikud sekkuvad pooli valides firmade konkurentsiheitlusse.

Liive persoon paistab kõrvalt pisut ebaeestlaslik. Ta armastab telekaamerate ees särada. Ta ei tee saladust, et tahab olla õhtuste teleuudiste kangelane. Tahab olla tegija. Milline Eesti firmajuht suudaks veel midagi sellist pakkuda? Sellised omadused teevad kadedaks. Seda enam, et midagi on ka ette näidata. Esimene asi, mille Liive Eesti energias saavutas, oli veel siis, kui ta oli finantsdirektor. Liive viis Eesti Energia võlakirjad Londoni börsile. Seejärel tuli Estlink 1. Uus prügijaam, põlevkivielektrijaam, tuulepargid. Kasum ja kümned miljonid eurod dividende. Eesti Energia andis oma panuse eurokriteeriumite täitmisse.

Kui meenutada ebaõnnestumisi, siis Eesti Energia IPO pole teoks saanud. Üks põhjus, miks Liive on tahtnud Eesti Energiat börsile viia, on nõukogu liikmete sõltumatus. Poliitikute kontrolli all olevasse firmanõukogusse on alatihti kuulunud inimesed, keda võib kahtlustada ristuvates huvides. Skandaalseim näide oli Viru Keemia Grupi endise juhatuse liikme määramine. Börsifirmas, kus aktsionärid pingsalt kaitsevad oma huve, ei tuleks selline asi kõne allagi. Riigifirmas aga küll.

Kõige suurem etteheide on aga ilmselt suurejoonelise õliimpeeriumi loomise osutumine tühjaks lubaduseks. Narva uus õlitehas pole ikka veel tööle läinud. Selle maksumus on kasvanud veerandi võrra, 200 miljonilt 244-le ja vabriku tööle saamiseks tuleb kulutada veel. Nii Jordaanias kui ka Ameerikas on õliplaanid luhtunud. Väikeseks leevenduseks on Jordaania elektrijaama projekti edasinihkumine. Kaks miljardit dollarit maksev jaam on küll päris suur «leevendus», aga ometi pole see edukas põlevkiviõlitehnoloogia ekspordi projekt.

Liive ise ütleb, et on Eesti Energia kõige suurem fänn. Varsti on selge, kas ta on seda ka sotside ja Reformierakonna valitsuse meelest.