Liisa Tagel: teispoolsusesse pole kiiret

Liisa Tagel. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Hiljaaegu jalutasin töölt koju, peas pigem vähe‑ kui palju­mõtestatud tegevus. Jõudsin valgus­foorini, mille lähe­duses autosid ei paistnud, fooris põles punane tuli. Hetkegi kõhkle­mata astusin sõidu­teele ja sammu­sin tarmukalt üle – silme ees helkisid juba kaubandus­keskuse tuled, kusagil, mõne­saja meetri kaugusel oli kodu ja nende kahe paiga hüvede ühenda­misel ootas mind peagi õhtu­söök.

Loomulikult jõudsin õnnelikult üle tee, jäin igati terveks ja teisele poole jõud­mise ajaks süttis fooris ka lubav roheline tuli. Tee teisel pool nägin aga, kuidas üks noor ema püüdis oma väikesele pojale õpetada, millal peaks üle tee kõndima. Olid ilmselt kenasti olnud tunnis­tajaks minu torma­misele.

Tundsin, kuidas karma­punktid kolinal kukkusid – siit läks minu taassünnivõimalus mõne head elu elava olevusena (sünnin järgmises elus teona ja jään kummiku alla?).

Nali naljaks, aga ükskõik mil moel liigeldes (nagu igal pool mujalgi) ei tohiks unustada, et me kõik jätame oma igapäevase tegevusega kusagile jälje – ka muidu omast arust rahulikku ja tähele­panda­matut elu elades: teeme seda isikliku eeskuju kaudu.

Liikluskäitumises, kui jätta kõrvale  teispoolsuse ­kujutelmad, muutub küsimus hoopis tõsiseks. Vales kohas teele astumine võib meid aidata lähemale reaalsele võimalusele uurida, kas ja kuidas teis­poolsusega lood õigupoolest on.

Loomulikult ei pruugi jalakäija olla kaitstud ka täiesti reeglite­kohaselt teed ületades, ent liiklus­seadusel on siiski oma osa kõige nõrgemate kaitsmisel ja ei tohi unustada, et kõige nõrgem peab alati ka ise enda eest seisma – hoidma end ohtu seadmast. Isegi minusugused, kes pole Eesti iibe tõstmise eest hoolitsenud, mõjutavad aga seda, kuidas õpivad liikluses hakkama saama noored ilmakodanikud. Sellele võiks mõelda ka need vanemad, kes lapsukesel käest kinni hoides või koos perepuhkusele sõites, üheskoos punast tuld ja muid piiranguid trotsivad. Mitte ainult vales kohas tee ületajatel, vaid ka linnatänavatel kiiruskatsete korraldajatel on kusagil eeskujud.

Ausalt öeldes mõjus minu väike seik kodu­teel sedasi, et vaatan tee ääres seisatades kõigepealt, kas läheduses on lapsi, ja alles seejärel tunnen huvi autode vastu. Kõlab silma­kirjalikult, aga pidurdab kenasti soovi kiiresti üle tee trammi peale joosta, sest kuigi tundub, et vastutan vaid iseenda eest, võib minu eeskujul seda teha ka keegi teine. Olgu see siis laps või täiskasvanu, kes nähtud rikkumisest võiks innustust saada ja leida, et ilmselt pole hullu, kui ka tema samamoodi käitub. Pealegi süttib fooris siiski üsna varsti ka roheline tuli ja tuleb järgmine tramm, keerulisemad lood on aga uue eluga …